Kuigi viimase kahe nädala sisse on jäänud päris mitu kontrolltööd-eksamit-referaati-ettekannet, siis kummalisel kombel olen uskumatult palju jõudnud käia ka trennis, rannas, ujumas, grillimas, saunas, paadiga sõitmas, söömas, filme vaatamas, raamatuid lugemas, pivot mekkimas ja täiesti süüdimatult niisama mölutamas.
Kavatsen järgnevad kolm ja pool kuud jätkata samal lainel.
Tänan tähelepanu eest.
Pärast nelja aastat ülikoolis käimist hakkan ma lõpuks ometi asjale pihta saama. Esimest korda selle aja jooksul on mu sess möödumas nii, et pole olnud ühtegi: a) viimase minuti paanikas kirjutamist-õppimist, b) magamata ööd, c) vahetult enne eksamit küüntenärimist. Tänu sellele pole ma ka kunagi varem oma tulemustega nii rahul olnud kui praegu. Ning erinevalt mõnest varasemast korrast, kus suur osa – et mitte öelda enamus – mu hindest on tulnud tänu fortuuna soosingule, siis nüüd tunnen siiralt, et olen iga hea tulemuse 100% välja teeninud.
Edu saladus? Hakka eksamiks õppima ja esseed kirjutama varem, kui eelmisel päeval. Võib tunduda uskumatu, aga see töötab!
Ning jah, mul läks neli aastat aega, et see imeline teooria praktikaks muuta.
Raske öelda, millal ja veel enam – miks – leidsin ma, et terve ülejäänud elu kristianiseerimisest kirjutada on hästi hea mõte.
Ja rikkaks ma ju ka nii ehk naa ei saa.
Olen sattunud eriti rumalasse olukorda, kus veel mõned nädalad tagasi mõtlesin, et things are starting to look up ja nüüd tunnen, et ei ole ikka mitte kuskile jõudnud. Pigem veel enam – et olen kehvemas olukorras kui kuu – poolteist tagasi mõeldes, et kui see lõppematu ja igavesti rõhuv talv läbi saab, siis läheb kõik palju paremaks. Pigem tunnen nüüd, et on vastupidi. Et kui nüüd see igavesti kestev talv tõepoolest läbi on saanud ja inimesed rõõmsalt flip-flopse jala otsa lükkavad, siis mina tunnen ennast iga päevaga aina enam närbuvat nagu viimane lumekuhi aianurgas, kes teab, et tema aeg on ümber saanud.
Tõtt-öelda pole mul mitte kedagi süüdistada. Nagu ikka, teeb minu enda käitumine vihaseks. Ja kurvaks. Ja haledaks. Ehk olen enda vastu liiga karm, aga tunnen ennast murduvat; et olen teinud koleda kuriteo ja jäänud selle eest karistamata. Et süümepiinad sellest ei lase mul oma asjadele keskenduda, et ma ei saa oma eluga edasi minna. Et ma nõnda sooviks to come clean ja kõik üles tunnistada, aga pole seda kellelegi teha. Ja see närib mul hinge seest.
Kaks korda oma ülikooliaastate jooksul olen saanud hakkama sellise lollusega nagu oma rahakoti ära kaotamine. Esimesel korral juhtus see esimese kursuse jõulupeo afterpartyl kõigi joodikute kodus Zavoodis, kus ma suutsin rahakoti laua alla poetada ja sinna ka jätta. Avastasin selle muidugimõista järgmisel päeval, kui väga oli vaja lõunase söögikorra eest maksta, ent mida polnud, oli rahakott. Tol korral sain kõne sõbralt, kes teatas, et tema sõber leidis minu rahakoti ning sain selle veel samal õhtul kätte. Ainsad kaotused olid ka hingelised.
Teisel korral juhtus see eile. Oli kena päev, mina olin kolm ja pool aastat vanem ning kaine, aga ilmselgelt veel lollim. Taas avastasin selle järgmisel päeval, kui õudselt oli vaja millegi eest maksta – seekord küll piima, mitte pohmatoidu. Järgnes tavapärane hullumine, mille jooksul ma 3-5 korda tõstsin kõik asjad kotist välja ja kotti tagasi, tühjendasin sahtleid ja riiuleid, vaatlesin tolmuseid diivanialuseid. Sellele järgnes ratsionaalne periood, mil üritasin rahulikult läbi mõelda, kuhu ma võisin selle kaotada ja kus mul seda õigupoolest viimati vaja läks. Hakkasin juba mõtlema kõigile õudsetele ja tüütutele asjadele nagu pangakaartide sulgemised, uute deebetite, id-de, raamatukogu- ja üliõpilaskaartide taotlemised. Ent siis päästis mind imeline e-mail fitness-klubist, mille kaudu sain teada, et hajameelne ja trennist väsinud mina olin rahakoti lockerisse unustanud ning saan selle administraatori käest kätte.
Saab vaid nentida, et jumal hoiab lolle ja joodikuid.
Only one question remains: kumb ma olen.
Ühel kenal päeval küsis mu hea sõbranna, miks ma enam ei blogi. Vastasin talle pikemalt mõtlemata, et mul ei ole oma elu kohta midagi öelda. Ning ei saa eitada, et kahtlemata on antud väide tõene. Ent samas jällegi – millal mul varem on olnud midagi öelda? Ikka ja alati on need olnud suvalised kontekstivälised killud mu elust ja juhtumistest, mis mulle mingil hetkel on jagamis- või vähemalt meenutamisväärsetena tundunud. Kui ma oleksin need tol korral ütlemata jätnud, ei oleks ilmselt mitte keegi sellest kaotanud. Kui ma need olin välja öelnud – ilmselt ei andnud ka see kellelegi midagi märkimisväärset juurde. Ometigi tegin ma seda. Miks? Ilmselt sundis see sõbranna esitatud küsimus meenutama asjaolu, et tol ajal, kui regulaarselt midagi kirja panin, suutsin oma mõtteid kirjalikult kordades paremini väljendada kui praegu. Suutsin midagi enda jaoks selgelt sõnadesse panna, probleeme ja mõtteid formuleerida ning mitte ainult blogis vaid ka õppetöös olukorda sellega parandada. Lisaks ei saa salata, et nii mõnelgi korral päästis just kirjalikus vormis iseendale virisemine nii mõnestki meeleheitlikust olukorrast ja suheterikkumisest, mis muidu hetkelise keevalisuse korral saatuslikuks võinuks osutuda. And last but not least – alati oli mul võimalus lugeda, mida ja kui tobedat ma mõtlesin, say, viis aastat tagasi.
Ja seega siin see siis ongi. Põhjendus, miks uuesti alustada. And yet once again.
