Arhiiv | detsember, 2008

I’m looking to the sky to save me

30 dets.

O Motivatsioonimuusa, Where Art Thou?

Ehk siis viimase nädala jooksul läbitud lektüüri lehekülgede arv on umbes viis, referaat pole ikka veel valmis ja juba järgmisel nädalal pean ma olema pädev kirjandusteaduses ja ida tsivilisatsioonides.

Seeking help.

take me to the otherside

25 dets.

Esmalt lugesin läbi Eesti ajaloo gümnaasiumiõpiku esimese osa. Siis tegin tühjaks telekalaua kaks sahtlit ning pakkisin kastidesse raamatud, mis ma kaasa tahan võtta. Pärast seda sorteerisin kuhjadesse kõik iidsetest aegadest kogunenud CD-d selle järgi, milliste omamist võib avalikult näidata ja milliste mitte. Veidi hiljem võtsin maha Life is… projekti emofotod ja pakkisin need raamatute juurde kastidesse. Seejärel tundsin end juba üsna väsinult ja mõtlesin, et ehk nüüd küll uni tuleb. Tulemusena passisin veel kaks tundi ja kuulasin läbi Nirvana “Nevermind”-i ning RHCP Greatest Hitsi.

Cheers. Ei usugi, et tänane teistsugune tuleb.

atmosphere

24 dets.

Coca-cola, kofeiinitabletid ja kohv nii läbisegi kui eraldi on ilmselt mind veelgi hullematele insomniakalduvustele viinud ning normaalsest unest võin ma edaspidi vaid unistada. Viimased mitu tundi olen püüdlikult üritanud magama jääda, selle aja jooksul olen läbi kuulanud kõik Joy Divisioni lood ja Led Zeppelini pikad rockiballaadid. Ei tea enam, mida teha.

Ilmselt hakkan varsti koristama.

promises to break

23 dets.

Kuigi aasta lõpp ja selle vahetus pole veel päris käes, alustan ma sel aastal varakult lubadustega uueks aastaks. Ilmselt hiljem läheksid need mul muidu meelest.

Esimesena luban mitte teha järgmisel aastal jõulukingitusi ning üleüldse veeta jõulud üksi – sest no need pühad pole tegelikult ikka millekski head.

Teiseks luban endale võtta semestris alla neljakümne ainepunkti. Selles olen ma õigupoolest juba feilinud, sest kevadsemestriks regatud punkte näib olevat 42. Jään lootma, et vene keel ja/või uusim aeg ei vasta (l)ootustele.

Kolmandaks luban suvel Pariisi hääletada.

Neljandaks luban suveks töö leida.

Viindaks luban vähem raha kulutada ja seega kokkuhoidlikumalt elada.

Kuuendaks luban jõuda lähemale oma üleüldisele eesmärgile ning lugeda läbi üks raamat vähemalt viielt erinevalt Nobeli kirjanduspreemia laureaadilt.

Seitsmendaks luban Voroneži ja sealseid sõpru külastada.

Ja olgu siis nii, et siinkohal ma edasi ei lähe – jäänud on ju veel kaheksa päeva, mil lubadusi teha ning üle ei maksa pingutada. Ütlen ka kohe ära, et lubadusi stiilis “käin rohkem koolis” ja “tarbin vähem alkoholi” ei tule, sest no… räägime ikka sellest, mis on reaalne.

21 dets.

Just meenus üks paar päeva tagasi väga hilistel (või väga varastel – kuidas võtta) tundidel toimunud vestlus, mille sisu oli üsna tavapärane – rabagu naised kuidas tahes, mehed on ikka nii arad/rumalad/saamatud, et midagi ette võtta. Klassikaline teema, eksole.

Aga! Aga täna pärastlõunal tabas mind, et äkki polegi asi meestes, äkki on asi meis endis. Äkki on asi selles, et meie oma nartsissistlikus mullis arvame, et vähemalt iga keskmine mees peaks end meie jalge ette heitma ning tähelepanuavalduste eest tänama. Tegelikkusses aga hindame me endid ehk tohutult üle ning asi pole meeste arguses või rumaluses, vaid hoopis naiste ebaatraktiivsuses.

Üsna emo küll.

15 dets.

Võta end kokku! Nüüd. Kohe. Mitte homme.

10 dets.

Ma pole asjade praeguse seisuga üldse rahul. Pean end kokku võtma ja midagi muutma.

5 dets.

Chivalry is dead.