Arhiiv | märts, 2009
22 märts

Kui hea, et on olemas sõbrad.

‘Cause you’re still no good for me.

15 märts

you said

i seem so dead

that i have changed

but so have you

is it bad

14 märts

Ei tea, kas kõik on paigas, kui koju jõuan hommikul viiest ning seejärel magama minemise asemel pesen ära kõik nõud ja koristan toa.

Ilmselt tulnuks rohkem võtta.

should i stay or should i go

11 märts

Filmidest ei jõua ikka veel kirjutada, homme ehk püüan. Või ülehomme. Üleüldse on aeg kuskile ära kadunud. Üht-teist küll teen, aga ei midagi tähelepanuväärset, millele ruumi raisata. Ainus märkimisväärne sündmus ehk eilne eriala ekvaatoripidu, mis muidu oli väga kihvt nagu meie erialapeod alati olnud on, ent mis minu jaoks samas paraja feilide seeria tähe all möödus. Kuigi asi algas kaheksa, läksime P-ga isegi hiljem kohale, üheksast ehk umbes. Selleks ajaks oli aga kohal vaid ehk kümme inimest ning needki kõik meie kursalt. Kihvt oli sellegipoolest ning tunnike hiljem oli rahvast juba üsna ohtralt. Kostüüme oli päris ägedaid ka, suurem osa samas muidugi kostümeerimata (k. a. ma ise, häbi). Sain paari uue inimesega ka tuttavaks, aga üldiselt ikka samad vanad sõbrad. M oli väga armas, täiesti arvan temast samuti kui tema minust, üks kõige kihvtimaid kursalt.

Pärast kahte tuli muidugi tüüpiline Krooks-Zav, tobe ainult, et kursa kaheks lagunes ning osad ühte, osad teise kohta suundusid. Zavis A oli ka ning nägin üldse tavatult palju tuttavaid teisipäeva õhtu kohta. Kodulaul oli aga juba neljast ning oleks olnud lootus ka e-v normaalsel ajal magama ja kümneks hommikul loengusse jõuda, isegi edasise viskiõhtu pakkumise lükkasime tagasi. Koju magama mineku asemel aga hoopis  passisin ühika koridoris ja pärast kaheksast söömaaega jõudsin ehk poole üheksast voodisse. Eelnevalt plaanis olnud poole viie asemel, eks. Kuigi magada sain haledad kolm tundi, läksid laiskuse tõttu raisku ka 12 ja 14 algavad loengud, kohale vedasin ennast seega ainult ühte, neljasesse, ning sedagi seetõttu, et esmaspäeval tolle praktikumi juba vahele jätnud olin. Seega tänane päev on üsna nullring olnud ning isegi praeguseks pole suutnud end kätte võtta ja midagi ära teha, isegi tööks õppimise lükkan hommikusse ja unistustes tahan täna varakult magama jääda ka.

Muidu aga tahaks öelda veel, et ma vist olen iseendas pettunud ja M-il oli kõik see aeg õigus minu muutumise kohta ning see on kurb, sest pole end kunagi varem nii tugevalt mõjutada lasknud. Olen jäänud endale kindlaks ning mitte lasknud end painutada tuule suuna järgi. Mulle vist ei meeldi see, aga see tuleb automaatselt. Või äkki, kui see tuleb automaatselt, siis see polegi niivõrd kunstlik enese muutmine, vaid pigem aidati mul mõista, mis tegelikult õige on.

Ja võib-olla, võib-olla on asi lihtsalt selles, et iialgi varem pole mulle nii korda läinud ka.

is it good

8 märts

Neljapäeva öösel passisin jälle üleval umbkaudu kellani x, sest uni ei tulnud ning reedene ärkamine oli üle ootuste raske. Samas kohustas saabuv sünnipäev ostukeskust külastama ning hiljem träna kotti pakkima ja kodulinna sõitma. Rongijaama jõudsin kohale kakskümmend minutit enne väljumist, aga sõidusuunas kohta, krt, ikka ei saanud ja päike paistis pool teed ekraanile ning filmi (sellest hiljem) oli päris nigel vaadata. Nagunii muidugi selgus kohe alguses, kui filmiga alustasin, et olen seda ikkagi näinud, ent kui juba mängis, siis vaatasin edasi. Nkn peegeldas ja päris uut filmi ei tahtnud võtta.

Reede õhtul kodus mäkerdasin trühvlitega ning kõrvale lürpisin suht klassikaliselt kuiva siidrit. Magama jõudsin neljast, sest üks teine film (sellest ka hiljem) haaras kaasa ning oli päris-päris hea vastu varahommikut lõpuni vaatamiseks.

Laupäev algas sama tüütult kui reede, aga jällegi enda süü muidugi. Käisin kohalikus kümne minuti lõunamaal ja värvisin juuksed üle. Tuju oli üle keskmise nigel, nii et õhtune sp tundus juba eos päris feil. Eks ta oli ka. Aga samas palju head süüa-juua, nämm. Tasuta pealekauba ju ning järgmisel korral peaks ehk pigem number suuremad riided sellisteks puhkudeks selga panema. Vein, šampanja ja konjak igaljuhul v. meeldiv vaheldus odavatele peetidele ja õllele.

Sürr sissekanne, sest muidu reaalsest elatavast elust sugugi ei raporteeri. Aga mis seal enam. Kuniks elu.

polly wants a cracker

5 märts

Olen kaks päeva söönud ainult õunu ja rasvata jogurtit. Eluski pole varem aru saanud, kui väga ma toitu armastan. Aga ma ei saa kuidagi aru, kumba ma rohkem armastan, toitu või iseennast.

Teiseks olen kaks nädalat hoidnud väga madalat profiili peamiselt marsruudil kodu-kool-kodu. Arvan, et peaegi muutub see mustriks ning keegi ei hakkagi mind enam kuskile kutsuma, sest usuvad, et ma nagunii ei tule. Varsti teen comebacki sotsiaalsfääri, ausõna.

Samas, ei teagi, ehk on see õige otsus olnud. Pärast seda, kui L lahkus, pole miski päris sama. Pole kunagi varem ühtegi sõpra vist nii-nii väga igatsenud kui L-i. Ma muus osas väga ei kurdaks hetkel elu üle, aga see on küll kahtlemata suurim vajakajäämine, tunnen jubedalt puudust ja ootan aprilli. Tõesõna võib ka paljude teistega olla äge pidu, aga tahan väga seda tõeliselt kihvti. Veini ja juustu ja absurdseid fotoshuute, pargipinke ja henryt ja krooksu ja zavoodi, tartut ja utlibi ja ajuvabu kritseldusi paberilehtedel. Mulle ei meeldi virisemine, aga kellegi teisega mul päris seda matchi pole ja tunnen sellest väga puudust. Mõttes pakin kotti.

Kuna mu sotssfääris on üsna im westen nichts neues, siis lisan kultuuriosa.

Teel Tartust Tallinnasse vaatasin eelmisel nädalal ära August Rushi. Lugu oli 11-aastasest poisist, kes kasvas lastekodus, oli muusikaline geenius ning oli kindel, et ühel päeval vanemad tulevad talle järele. Väga palju mulle see film ei meeldinud, romantikule ilus, aga minu jaoks kaugelt liiga magus. Samas nagunii vaatasin rohkem ilusa mehe kui filmi enda tõttu.

Tagasiteel vaatasin lõpuks ära Donnie Darko, mida juba pikalt olin plaaninud, aga polnud veel jõudnud. Mitmed on seda päris palju kiitnud, aga ma ei ole kindel, kas see mulle ka meeldis. Donnie Darko ise oli pm Holden Caulfield ning see vist ka pärssis võimet suhtuda filmi millegi enamaga kui emokuti hea/halb looga. Lisaks A Catcher in the Rye meenutas lugu teatud kohtades ka The Butterfly Effecti, nii et ei teagi, kui palju sinna enda osa jäi. Sealjuures muidugi jälle – kuivõrd võimalik 21. sajandil üldse enam millegi päris originaalse kirjutamine on.

Pärast seda oli filmiks Woody Allen’i Annie Hall, mida vaatasin rohkem seepärast, et Alleni varasema loominguga pole üldse tuttav. Kohati mulle see lugu meeldis, oli helgeid hetki, aga üldpildis jäi minu tarvis midagi puudu, ei teagi täpselt, mis. Igaljuhul uuem looming meeldib sellelt mehel rohkem.

Viimasena vaatasin The Island’it, kus mängis minu kunagine suur lemmik ning ta on vist praegu edasigi päris suur lemmik. Matrix meets 1984, nii et suht ripoff ja pettumus. Näitlejad olid päris vinged muidu, eriti Buscemi oma kiiksuga tegelasega, aga see pole midagi uut, sest nagunii ta pidevalt ühesuguseid karaktereid mängib.

Järgmisena plaanis: peaaegu klassikaks saanud Lock, Stock and Two Smoking Barrels.

3 märts

You’re no good for me.

hommikusöögiks kohv, õhtusöögiks vein

2 märts

Tahan süüa ja tahan kaotada kaalus kümme kilo.

Paradoksidest rääkides.