Arhiiv | aprill, 2009
15 apr.

Viimase nädala rabasin nagu hull ning nüüd suundun kauaoodatud ja väljateenitud puhkusele. Samas ei maksa mainimata jätta, et rändan maale, kus rongil kulub 580 km läbimiseks 12h, suitsetamine siseruumides pole veel keelatud ja miljoni elanikuga linn on üks suur küla nagu Berliin keskajal. Tähelepanuväärne on ka see, et keelt ma ei oska, kupee jaoks raha polnud ning pean terve päeva viibima üksi viieteistkümne miljoni elanikuga linnas. Kui see monstrumriik mind neelab, siis meenutage mind vahel hea sõnaga.

Nõnda tumedasse stsenaariumisse ma aga ei usu ning kui naasen kodumaale, siis on tudengite kevadpäevad ja soe ilm ja volber ja kõik-kõik-kõik. Ei oskakski midagi rohkemat tahta. Või no, tegelikult oskaks ju küll midagi, aga ilmselt ei maksa ahneks minna.

Muust elust rääkides olen vahepeal palju lugenud ja palju filme vaadanud. Lugenud peamiselt erialast ning sellel pole ka tahtmist pikemalt peatuda. Filmide osas aga on viimasest ülevaatest nii palju aega möödas, et  kõike ei jõuaks enam siia kirja panna. Kiirelt aga käin üle nendest, mis meeldisid või muidu eredamalt meelde jäid.

Viimasena vaatasin (täna) based on a true story Clint Eastwoodi Changelingi. See film oli noh… noh mulle meeldis nii väga, et ei oskagi kohe öelda. Üks viimaste aastate parimaid filmielamusi, ka hoolimata asjaolust, et peaosas oli säärane näitleja, kes tavaolukorras filmi minu jaoks ikka üsna eemaletõukavaks muudaks. Kokkuvõtet filmist ei hakka tegema, aga võin öelda, et peaaegu kõik seal filmis oli paigas. Närvi ajas vaid karjuv ebaõiglus ja inimeste piiritu rumalus, ent see pani vaid enam mõtlema ja nähtut kõrgemalt hindama. Tugeva emotsiooni tekitamine peakski eesmärk olema ju.

Veel tulevad vaadatutest meelde Benjamin Button, In Bruges, Phone Booth. Esimene oli nagu oli. Meeldis, aga mingis mõttes oli kulunud ning temaatika ise korduv. Ilmselt juba liiga palju on nähtud filme vääritimõistetud slash puudega meestest, kelle sisemaailm on nii paljutähenduslik ja eriline, ent kahjuks keegi ei saa neist eriti aru. Kahte viimast filmi vaatasin aga Colin Farrelli kui viimase aja lemmikavastuse pärast, meeldisid mõlemad, aga In Bruges rohkem kui Phone Booth. Kuigi need filmid olid päris sarnased ja Farrell ilmselgelt kasutas mõlemas filmis samu emotsioone ja käitumismaneere. Kuna In Bruges’i vaatasin ma esimesena, siis see oli värskem ning seetõttu ilmselt ka meeldis mulle rohkem. Pinget kruvisid mõlemad ning mõlemal filmil oli olemas ka teatav puäntlik lõpplahendus, ühe puhul küll aimatavam kui teisel.

Algselt oli plaanis  küll kirjutada ka muust elust, ent enam ei ole tahtmist. Ehk on see ok, kui seekord selle skipin. Ei luba ka järgmisel korral seda teemat puudutada, sest siis olen odavate sigarettide, vodka ja sakuska maal või ehk juba naasnud.

12 apr.

Aitab.

Aitab show’dest, näitemängudest, teesklemisest.

Sel korral olen ma mina ise.

7 apr.

EÜS-i pidu, sovetiseerimise kt, Dorpati seminar, keskaja retsensioon, nrl! eksam ja referaat ning siis minek ka.

Elu võiks ju hea olla.

crazy crazy crazy times

5 apr.

Ei tea, kas asi on erakordses laiskuses või kiires ajas – ilmselt mõlemas – aga siia pole ma üsna pikalt jõudnud. Seega on jäänud kuskile kaugustesse ka lubadused resümeerida briti krimikomöödiaid ja muud, mida vaadata olen jõudnud. Siiski ei anna ma alla ning pigem annan lootust, et ehk kunagi ühel heal päeval (palju aega avec viitsimine) on need muljetused ka siin.

Üldiselt ei hakka rääkima, kuidas koolis rabanud olen, kuidas öösiti kõrtsides jauranud olen, kuidas üle nelja tunni öösel magada ei jõua. Samuti ka mitte sellest, kuidas plaanid nagu kvantiteet -> kvaliteet endiselt feilivad, kuidas ma endiselt kassin, kuidas ma ei tea, kas teha ise midagi või loota, et äkki teeb keegi teine.

Räägin hoopis ühest teisest mõttest.

Ma juba ammu loobusin grandioossete “muutun paremaks” lubaduste andmisest, sest asjad nagu tarbin vähem alkoholi, õpin korralikumalt, söön vähem, lähen trenni… ei jõua nagunii kuhugi. Samas on märkimisväärne, et olen oma ainsale uusaastalubadusele suutnud seni truuks jääda. Viimase puhul on aga kahjuks kaheldav, kas see kasuks on tulnud. Üsna paradoksaalne, et enda arvates annad hea lubaduse, aga tulemusena pöörab see su elu pahupidi. Olgu öeldud, et mu lubaduseks oli ähmase sõnastusena “don’t judge a book by it’s cover” ehk siis lubasin endale, et ei lahterda inimesi välimuse ja põgusa esmamulje põhjal, vaid annan neile enne võimaluse. Kahtlemata on see vanne saatuslikuks osutunud ning ühest küljest avanud mulle täiesti uue akna, teisalt aga sulgedes samaaegselt teist. Tahaks väga mõlemat saada, aga see tundub olevat üks nendest üsna vähestest olukordadest, kus all or nothing pole optsioon.

Hoolimata elu kolmandast dekaadist olen loomult kohati päris lapsik ja seega tahaks päris tihti jonnida, kui ma ei saa, mida ma tahan. Praegu just täpselt nii ongi. Mulle tundub vastuvõetamatu, et ma pean valima kahe asja vahel. Üks neist on uus ja põnev (või võib-olla lihtsalt unustatud vana), teine aga veidi vana ja kulunud tee (mis ei tähenda, et see halb oleks). Nii võiks vabalt jonnakusele lisada ka otsustusvõimetuse. Ja sellele omakorda, kas see uus on üldse päris see, mida ma tahan. Või on see lihtsalt järjekordne tuju, järjekordne kapriis, järjekordne soov tõestada, et ma suudan olla see, kelleks mind esialgu ei peeta. Kakskümmend aastat pole mulle nähtavasti midagi õpetanud, sest mõtted tunduvad mulle endalegi piinlikuseni ebavajalikud, samas tunnen siiski vajadust need üles kirjutada ja sealjuures loota, et ehk saab midagi selgemaks.

Tavapärane “helista sõbrale” variant ka ei tööta kohe kudagi, sest nende arvamus on aja jooksul muutunud ühest äärmusest teise ning see teeb olukorra minu jaoks ainult veel keerulisemaks. See kuude jooksul toimunud rehabilitatsioon teoorias teeb asjad palju paremaks ning annab ka lootust mingilegi aktsepteerimisele. Viimatimainitu oleks palju tervitatavam ja muudaks ka otsustamise kergemaks. Tean, et nad on kõik minu poolt selles asjas ja lepivad mu otsusega igal juhul, samas aga ma ei taha valmistada neile pettumust. Pettumus, pettumus – ei ole isegi kindel, kumba pidi ma seda rohkem valmistan, kas alla andes või edasi sammudes. Tahaks loota, et mitte kummalgi juhul, eriti kuna ajaga on toimunud märkimisväärne progress nende suhtumises. Peaksin sellest tundma rõõmu ja saama julgust juurde, paratamatult mõtlen aga hoopis, et praegune seisukoht on vaid mõttega harjumine ja esmane negatiivne reaktsioon…tegelik tõde.