Arhiiv | mai, 2009
31 mai

Iga sessiga omandan ma aina uuesti ja uuesti sama tarkust: ma oskan ilmatuma hästi aega raisata.

26 mai

Eksam on 10h pärast ja ma avan kohe esimest korda konspekti.

22 mai

Prantsuse keele arvestus – check!

Välitööde essee – check!

Muidu olen üle pika aja kodus, laman käed-jalad laiali, hommikul päeval magasin kaheni. Tegin rabarberikooki ning koorepastat, sõin Seattle’i kirsse šokolaadis ja nüüd joon veini. Ausõna ei tea, miks tihedamini Tallinnas ei käi.

Muudest uudistest seda ka, et homme-ülehomme külastan Helsingit ja ESO-t, järgmisel nädalal raban koolis nagu hull ja alates reedest ootan Liinat. Veel: ostsin ära kaks one-way piletit, 8. juuli ja sihtkohaks lemmiklinn. Tagasi tulen: siis, kui raha otsa saab.

Olge terved. Ja vaadake seda filmi.

21 mai

Jesuiidud Tartus – check!

Vene keel – check!

Abolitsionism – check!

Jäänud veel kõigest tuhat asja.

17 mai

Pärast Vene Föderatsiooni külastamist on minu ellu mahtunud veel tudengite kevadpäevad koos öölaulupeo, volbri ja heategevuskontserdiga, siis ajaloolaste kevadkarneval, mõned niisama lokaalikülastused ja õppimine, õppimine, õppimine. Isegi ühe eksamiga olen selle aja jooksul ühele poole saanud ning viimase pooleteise nädala sees pole ühelgi õhtul koju jõudnud pärast kümmet, sest lihtsalt noh…õppida on vaja. Ehk siis akadeemiline elu on hetkel ainus, mis mul on ning tegelikult on see vahelduseks isegi meeldiv. Või kui mitte meeldiv, siis vähemasti muudab tulevikus terendava naasmise sotsiaalsfääri sellevõrra nauditavamaks.

Nagu ikka, ei näe ma mõtet kirjutada lahti mitu nädalat tagasi toimunud sündmusi, pean oluliseks vaid nende mainimist ja seda olen ma juba teinud. Vahepeal olen ühe korra ka Tallinnasse jõudnud, ent sealne aeg kulus jäägitult Henry Kissingerile ja XX sajandi ajaloo eksamiks õppimisele. Kuigi eksami tulemust siiani ei tea, pole mul vist head nahka loota, nii et seetõttu hetkel pingutangi, et vähemasti teised eksamid topelthästi sooritada. Täna hommikupoolikul lõpetatud ja sajaprotsendiliselt pastakast väljaimetud Eesti varauusaja retsensioon jesuiitide tegevust tutvustavale teosele selleks muidugi parim algus pole. Tänase õhtu ja öö kavatsen aga veeta Onu Tomi onnikese ja abolitsionistide seltsis, nii et homne Eesti lähiajalugu on ilmselt veelkord meeliülendavam, kui silmi lahti hoida ei suuda. Järgnevasse nädalasse pean suutma mahutada neli koolipäeva, referaadi abolitsionismist, essee kogemustest arheoloogilistel väljakaevamistel, referaadi veel väljaselgitamata teemal, sooritama vene ja prantsuse keeles semestri lõpuarvestuse ning tutvuma kasvõi põgusalt prantsuse keeles oleva lektüüriga, mille tundmist minult veidi enam kui nädala pärast oodatakse. Ehk vääriks ka mainimist, et laupäeva ja pühapäeva veedan teispool Soome lahte, mis tähendab, et kõige eelneva sooritamiseks on mul aega napid viis päeva. Ei teagi, kas rõõmustada või kurvastada, ent kui need möödas on, siis eksamiteks õppimine tundub olevat käkitegu.

russkii appetit, igavene tuli ja piiritu külalislahkus

4 mai

Idanaaber külastatud ja ka terve nädal tudengipäevi mööda saadetud, aga pikemalt kirjutama ei hakka ma kummastki. Esimesest mööda läinud nädal ja veidi peale on eredama elamuse nagunii juba kustutanud ning tudengipäevad suures osas möödusid minu jaoks kopse välja köhides, nuusates ja (ärajoodud häälega) kähisedes.

Kuigi Venemaa-reisi kohta kritseldasin pooleteise nädala jooksul nii mõningaidki märksõnu üles, siis praegu nendest loo vormimine tundub ületamatu takistusena ja seetõttu ma ta sinnapaika jätangi. Marsruut oli igaljuhul Tallinn-Moskva-Voronež ning vastupidi tagasi ka. Kuna seni olin külastanud vaid Peterburi, siis Moskvat päris kohe ootasin ning eksootilise elamuse tõttu Voroneži veel enam. Õnneliku juhuse tahtel Moskvas saime kräššida Liina kauge sugulase juures, keda ta oli vist kaks korda varem sügavas nooruses näinud, ning kuigi nende elukoht polnud Moskva kesklinnale väga lähedal, saime see-eest kogeda tõelist vene külalislahkust ning kolm Moskvas veedetud päeva oli paras fiist. Kuna kolme päeva hulka jäi ka Liina kasiinoealiseks saamine, siis seda lõbusam oli. Turistimisest pole vist mõtet pikemalt pajatada, sest küllap igaüks ise teab, mis seal põhilised dostoprimetšatelnostid (oi kuidas ma põhikoolis vene keelt õppides seda sõna vihkasin) on.

Aga igaljuhul nende päevade möödudes suundusime edasi 600 km lõunas asuvasse Voroneži, kus minu kallid padrugad käesoleval semestril vene keelt omandavad. Reis sinna möödus meeldivalt platskart-vagunis, kus tutvusime 14-aastaste Jaroslavist pärit korvpalluritega ning tundsime end kui lastelaagris. Lõbus oli alguses kuulata, kuidas nad omavahel pikalt arutasid, kust me pärit võiks olla (Läti/Skandinaavia/Prantsusmaa – mis mõttes Prantsusmaa üldse?) ning teada saades, et me ka vene keelest aru saame, oli neil ka parasjagu lõbus. Hommikul aga saabusime Voroneži ning esmapilgul polnud väga vigagi: mitmekorruseline kivist vaksalihoone suurema väljaku ääres, kohustuslik ratsamonument keset väljakut, russkii appetiti putkad iga viiekümne meetri tagant… Lohistasin siis oma 25-kilose seljakoti selga ning tänasin õnne, et Obštšezite number kolm vaid kvartali kaugusel asus. Kuna varemalt olin ühikast pilte näinud, siis midagi väga šokeerivat ei olnud, Eesti võrdluses mitte päris nii hull kui Akadeemia tee, aga koledam kui Narva mnt 89 küll. Samas nagu veidi hiljem üks kena vene neiu ütles: meil veab, et elame uues ühikas. Ehk siis kõik need ühikad on ehitatud pärast sõda umbes kahekümne aasta vältel ja mitte üheski neist pole pärast seda märkimisväärset remonti ette võetud. Aga elatav oli see sellegipoolest. Aknad lasid läbi, paistis prügimäge meenutav surnuaeg, tapeet oli seina külge kinni naelutatud ning reformvoodi vajus sellele istudes pool meetrit madalamale. Samas otseselt kurta polnud millegi üle ning pool aastat vastavates tingimustes elada ei tohiks kellelegi üle jõu käia. Eriti kuna Venemaa suudab puudujäägid korvata millegi muu heaga. Palju erinevat head toitu, odavad hinnad, toredad inimesed.

Järgnevad viis päeva saatsingi ma mööda Voronežis, mis on üks neist linnadest, kus muuhulgas enne Teist maailmasõda venelaste poolt saksa sõduritele väljaõpet tehti. Kuna 95% linnast hävis eelnimetatud sõjas, siis suurt midagi kultuurilist seal vaadata polnud. Eesti mõistes nagu Narva, ent Voronežis on lisaks muule ka tuumajaam, ohtralt monumentaalseid ausambaid ning poolteist miljonit elanikku. Ei ole vist ei jõudu, aega ega viitsimist kõnelda kõigest eraldi, nii ehk naa ei anna päevade detailne kirjeldamine märkimisväärselt hästi muljet edasi. Selle asemel piirdun eelpoolgi tõdetuga, et vastuoludes peitub kogu selle riigi võlu. Piirkonnad, mida sa külastad, võivad küll tekitada samasuguse efekti kui ühes tobedas Eurotripi-nimelises USA komöödias, kus ühendriikide noored Bratislavasse jõudes tõdesid “Dear sweet mother of god…we’re in Eastern Europe” ning punktist A startiv ja punkti B jõudev marsa EI lähe tagasi marsruudil B -> A ning palju kõike muud. Aga samas on tegu ühtede kõige avatumate ja külalislahkemate inimestega üldse, kes täielikult korvavad oma riigi puudujäägid iseenda lahkusega.

Järgnev lõik on kirjutatud praegu, vahetult enne sissekande avaldamist.

Prosto uužass, kuidas ma tahaksin selle reisi kohta veel nii palju kirjutada, aga kõik nõuab nii palju aega. Voronežist Moskvasse tagasi sõites tundus rong olevat umbes pool sajandit vana, ühtegi akent avada ei saanud, temperatuur oli stabiilselt oma 40 kraadi. Moskva plaan oli teha veel veidi sightseeingut, ent enne seda oli suuremal hulgal probleeme matkakoti hoiustamisega, sest mu sõnaraamat andis bagaznoe otdelenjie vasteks pakihoid, ent tegelikult oli tegu pakkide saatmisega… Igajuhul tohutu ajakulu hinnaga ma viimaks lahendasin selle probleemi ning sain nautida oma viimast päeva Vene Föderatsioonis, mis oli soe ja päikesepaisteline. Kasutasin veel viimaseid võimalusi vene köögi ja kultuuriga tutvumiseks ning pärastlõunal suundusin rongile, mis mind kodulinna pidi viima.

Mida õppisin: WC, kus istuda saab, on luksus.