Arhiiv | august, 2009
28 aug.

Jõudnud Tartusse, saatsin järgmisel hommikul vanaema ära ning jäin kassi hoidma. Et päev täiesti raisatud poleks, käisin vaatamas kvaliteettfilmi, mida juba Pariisis olime tahtnud näha, aga ei raatsinud ja aega ka ei olnud. Teadsin küll, et suurem asi see ilmselt pole, aga nii vähe ma sellest ka polnud lootnud, sest see oli ikka alla igasugust arvestust ebaõnnestunud linateos. Minu viimased lootused on veel järgneval osal, ent samas midagi head ilmselt sealtki oodata pole. Aga õhtul sõitis ema veel siia, et järgneval hommikul mitte tervet teed Tallinnast Põlvasse läbida. Jõime veini, sõime kooki ja oli muidu päris nummi.

Järgneval päeval pakkisin asju lahti, pesin pesu, triikisin ning olin muidu tubli koduperenaine. Keerasin kodusolevast isegi üsna mõistliku ja maitsva toidu kokku, nii et jäin iseendaga suisa rahule. Kuigi tahtsin veel kinno ka jõuda tol päeval, kadus aeg kuidagi käest ning enne kui aru sain, oli õhtu ning olin juba pikemat aega varem tolleks õhtuks kokku leppinud staabikülastuse ning kohustuslikult järgnevad Zvdi ja Krooksu. Rahvas (Ann) soovis midagi klassikalist ning kuna liitrine Viru Valge oli alla hinnatud, siis otsustasime Pillega selle kasuks. Suur plaan oli küll osa sellest jätta järgmiseks korraks mõnel filmile järgneval õhtul, ent viimaks jäid sellest liitrist järele vaid riismed. Õnneks kahe tunni jooksul oli ka teisi peale meie kolme, sest muidu oleksime me staapi jäänudki. Pärast pikka mökutamist jõudsime siiski õue ka, käisime kõik kollektiivselt esimest korda üle uue silla (küll mitte kaare, aga teine kord, eks) ja seadsime sammud Jakobi tänavale tuttavasse kohta. Suvele kohaselt oli rahvast üsna hõredalt, ent seevastu tekkis meil Pillega mõistlik mõte (nagu ikka pärast mitut viinakoksi) ülejärgmisel päeval mini-roadtrip Pärnusse ette võtta. Aga sellest hiljem. Too õhtu aga jäigi uimaseks ning kodus olin juba kahe paiku.

Laupäeval vedelesin poole päevani voodis, lõpuks lohistasin end õue ja Emajõe äärde, kus mitu tundi lõime aega surnuks ujumise ning erinevatest lollidest naisteajakirjadest horoskoopide ettelugemisega. Üllatus-üllatus, aga seltskonna ainsa meessoost liikme peletasime sellega üsna peatselt eemale. Jõudsime aga ka selgusele, et eilne mõte väisata Pärnut tundus üsna hea ka järgmisel päeval päikesevalguses ja kaine olles. Mõeldud-tehtud. Järgmisel hommikul ajasime end vara üles ning pool kümme olime sildiga Tartu-Viljandi maanteel. Pühapäeva ja umbmäärase kellaja tõttu möödusid autod sagedusel üks iga paari minuti kohta ning olime üsna kindel, et siia me pikemaks ajaks jäämegi, ent keskmiselt viie minuti pärast istusime juba vanas Audis ja olime Viljandi poole teel. Kuigi esmamulje oli üle keskmise oss, siis tegelikkuses oli ta üle keskmise talutav ja kuigi ise äärelinna sõitis, viskas meid siiski kesklinna ära. Sealt edasi kõndisime Pärnu maantee poole, seal skoorisime endale ka post-keskealise austaja (või noh, Pille skooris, sest siiski oli tema südamepäev). Viimase tõttu läks ka oma kümne minuti jagu autosid mööda, sest too passis neoonkollases vestis koos meiega tee ääres ning vatras oma kurvast elusaatusest. Uskumatul kombel soostus ta lõpuks lahkuma ja olime üsna kindlad, et peatselt saame Pärnusse. Vastupidiselt ootustele pidime sel korral aga üsna kaua passima ning esmalt peatus must bemm kahe kiilaspäise 30ndates ossiga, kel oli küll midagi veel lähikonnas teha vaja, ent kes kindlasti lubasid meid ära viia, kui me pärast veel seal oleme. Erilist vaimustust säärane perspektiiv küll ei tekitanud, nii et lootsime ruttu paremat võimalust, ent igaks juhuks mõtlesime endile ka kutid välja (Pärtel ja Markus – toim.). Siiski-siiski, lõpuks peatus hoopis noormees, kes rääkis hästi vaikselt (ma tagaistmel ei kuulnud midagi) ja kuulas imelikku folk rocki. Ent tunni pärast olime Pärnus. Haarasime salatid, snäkid ja Saku Ice’id ning viskusime pargimurule, sest rand tundus kaugelt liiga crowded. Mõne aja pärast tutvusime kohalike vaatamisväärsustega (Rüütli tänav) ja võtsime uued Ice’id. Vedelesime taaskord pargis, mõtlesime elu üle järele ning oli igati muhe. Viimaks õhtupoolikul suundusime randa ka, sest oleks olnud võimatu lahkuda Pärnust ilma ujumiseta. Ja ujuda saime me lausa mitme Pärnuskäigu eest. Nimelt hoolimata terve päeva püsinud selgest taevast ja lõõskavast päikesest kiskus pilve just siis, kui randa jõudsime ning kui olime ujumisriided selga tõmmanud, hakkas suisa tibutama. Sellega asi aga ei piirdunud – pelk tibutamine pöördus kaks tundi kestvaks paduvihmaks ning 25 kraadi õhutemperatuuri muutus üsna äkitselt 15 kraadiseks. Plaan tagasi hääletada feilis täielikult ning kõik asjad olid meeldiva liivasodi ja mudaga kaetud. Vähemasti jätkus meil piisavalt oidu parajal ajal helistada ning teada saada, et viimasele bussile jõuame veel küll ning lausa nii edukalt, et eelnevalt söögi-joogipoolist avasta Eestimaad reisile kaasa varuda. Igaljuhul pärast kolmetunnist bussisloksumist jõudsime kesköö paiku ka kodulinna tagasi.

Ning coming up: Tartuff, nädal eksiilis ja viimased päevad enne sügist.

11 aug.

Kuna kolm nädalat ühte postitusse panna on keerulisem ja aeganõudvam kui ma eelnevalt arvasin, siis hetkel pajatan pigem veidi lähemast minevikust (kuigi ka see on kalendrit vaadates juba üsna kaugele jäänud, et aktuaalne olla).

Pärast juustu-veini-croissanti reisilt naasmist otsustasin, et ilmselgelt olen liiga kaua inimestega ninapidi koos passinud ning seega viskasin koti kõige tarvilikumaga rattakorvi ning kahetunnise rongi pluss rattasõidu tulemusel jõudsin suvilasse, kuhu plaanisin jääda iseenda ja mustikatega peaaegu et nädalaks. Puudus igasugune soov inimestega kontakti, nii et üritasin sotsialiseerumist piirata vältimatu tere-aitäh-headaegaga toidupoes. Kuna esimene päev oli vägagi õnnestunud, siis olin entusiastlikult meelestatud ka edaspidise osas. Teine päev algas samuti paljulubavatalt, seega otsustasin võtta ette matka normaalsesse toidupoodi, mis paraku asus seitsme kilomeetri jalutuskäigu kaugusel. Kõik sujus hästi, ent kui mina jõudsin poodi, jõudis kohale ka äiksevihm, mis ei näidanud paranemise märke ka pooletunnise šopingu möödudes. Nagu needusena väljus järgmine buss ka alles pooleteise tunni pärast ja kuna mõte kohalike pompsudega bussipeatuse jagamisest ei ahvatlenud, tõmbasin kapuutsi pähe ja asusin pooleteisetunnisele jalutuskäigule läbi vihma.

Kohale ma siiski jõudsin, aga ka kolmas päev ei näidanud paranemismärke vihma osas, sest sadas lakkamatult ka terve öö ja järgmisel päevalgi. Pärast kaht päeva seina passimist, lugemist ja ristsõnu ei tundunud sotsialiseerumispaast enam sugugi ahvatlev, nii et ei üritanudki vastu vaielda, kui vanemad avaldasid soovi ka suvilasse sõita. Aga ega sellegipoolest ilm ei suvatsenud paraneda, nii et järgmisel päeval pakkisime kõik koos asjad kokku ning suundusime tagasi Tallinnasse.

Järgneval õhtul, kuna juhtus olema minu viimane Tallinnas veedetav õhtu mitme järgneva nädala jooksul, tegin suitsukalaga kulebjaakat ning mustikakooki. Mõlemad neist kukkusid välja üllatavalt hästi, kuigi pole kunagi lehttaignaga väga sinasõber olnud ning kuigi olin lootnud pirukat veel Tartussegi kaasa võtta, siis selleks ajaks teda enam ammugi alles polnud.

Pärast seda teisipäeval tutvusin veidi kaubandusvõrguga (üsna tulutult) ja õhtul veetsin perekondlikult aega Mereväravate taga higises rahvamassis ja hiljem Lauluväljakul Madonna kontserdil.

Kolmapäeva hommikupoolikul pakkisin taaskord asjad kokku ning suundusin pikemaks perioodiks Tartusse, et hoida kassi, külastada sõpru ja tutvuda Tartuffil pakutava kultuuriprogrammiga.

6 aug.

Märkamatult on eelmisest sissekandest möödunud poolteist kuud ja selle ajaga olen jõudnud teha nii üht kui teist, nii siin- kui sealmail. Kui algselt oli plaanis anda väiksemahulisi ülevaateid lühikese aja tagant sündmustest jooksvalt, siis nüüd ilmselgelt see rong on läinud. Ja kuna ma ühte massiivsesse postitusse poolt suvest mahutama ei  hakka ja kõik nii ehk naa enam meeles pole, siis siia suurt osa ka ei jõua. Mõnest asjast tahaks aga sellegipoolest kirjutada, nii iseenda kui ka mõne teise tarvis.

Seega.

Coming soon: kuidas kolm nädalat Liinaga juustu ja croissante sõime.