Arhiiv | jaanuar, 2010
30 jaan.

Tapetud: usk inimeste usaldusväärsusesse.

Puhaku ta rahus.

Riprip.

27 jaan.

Kirikuõpetaja osutus absoluutseks lempariks, hindas mu teadmised suurepäraseks ja sellega lõppes mu sess.

Ilmselt on sessi näol tegu ühe kõige ilgema asjaga üldse, ent samas – selle lõpp on üks kõige ilusamaid asju üldse. Aga nüüd on see läbi, vähemalt neljaks kuuks ning järgnevad poolteist nädalat kavatsen tegeleda: mitte millegagi. Kunagi veebruaris muidugimõista oleks aeg pöörata tähelepanu bakalaureusetööle, visata koridoris juhendajale käppa ning saata mõni asjalik meil. Aga-aga! See on tulevikus. Hetkel on mul ainult nüüd & praegu, äärmisel juhul ka lähitulevik ning see on vaid lõputult hääbuv jada.

Ehk siis ei saa öelda muud kui et jee, jee, elu on lill!

24 jaan.

Olen üle pika aja taaskord kodus ning vahelduseks tegelen ka õppetööga.  Õppetööga tegelemine on puhtalt minu enda süü muidugi, sest kui ma poleks ära pööranud, närvivapustust saanud, hulluks läinud, siis oleks mul see viimane jobu eksam juba pool nädalat tagasi tehtud ja sess läbi. Aga selle asemel ma pöörasin ära, sain närvivapustuse, läksin hulluks ning lükkasin eksami nädala võrra edasi. Paradoksaalsel kombel polnud aga põhjus mitteoskamises, vaid tõesti selles, et mul läks süda pahaks, käed hakkasid värisema ning ma ei suutnud säilitada kainet mõistust. Samas lohutan end teadmisega, et ükski mu sõber minust halvemini ei arva seepärast ning ma saan lisaks veel vastava aine materjali kordades paremini omandatud. Ning kui keegi mu sõpradest peaks kunagi veel võtma geniaalset ainet Riik, religioon ja haridus, siis minu konspekt neljast kohustuslikust raamatust on sama geniaalne kui kogu see aine. Ehk siis tegelikult ma eriti ei kurvastagi, võib-olla ainult seetõttu, et selle asemel, kui teised hommikul pool üheksani rummi joovad ja lolli mängivad, passin mina oma toas ja loen Lembit Andresenit. Heal juhul saan öösel kella kuue paiku mõnelt raskestimõistetava diktsiooniga sõbralt kõne.

Ent tegelikult muidu on kõik üsna geniaalne (parasiitsõna selles sissekandes, kahtlemata). Olen tutvunud kohalike vaatamisväärsustega, joonud viimaseid kruuse hõõgveini, küpsetanud kooki, käinud teatris. Varsti külastab mind üks päris tore sõbranna, keda pole näinud üsna pikka aega (kaks päeva – toim.) ning kuigi paar päeva tagasi oleksin tahtnud iPod-iga üksi pimedas toas nurgas istuda ja Hallelujah’t kuulata, siis, nagu ikka, olen praeguseks suutnud ennast kõigist nõmedatest asjadest üle emoda ning suhtun asjadesse nii, nagu mulle omane ja üleüldse eluterve. Ehk siis ei mõtle üle, ei mõtle ette, ei põe, ei pabista ja lasen minna. Ja kui ma kunagi poleks sellist plaani puudumist absoluutselt suutnud taluda, siis hetkel tunnen küll, et tegu on ainuõige suhtumisega ning üks päev korraga elades on elu lugematu arv kordi ilusam ja mina ise lugematu arv kordi õnnelikum.

Nullpabin!

20 jaan.

Olen kaotanud: eneseväärikuse, kaine mõistuse, põhimõtted.

Muuhulgas valetasin ka kirikuõpetajale ning lähen üsna kindlalt põrgusse.

18 jaan.

Kui väljas poleks nii talumatult külm ja nii palju lund, siis võiks öelda, et on kevad.

17 jaan.

Ootan motivatsioonimuusat.

16 jaan.

Senist 2010. aastat saab ilmselt kõige paremini iseloomustada kahe verbiga: õppimine & tähistamine. Kuna sõpru on ka mujalt kui oma erialalt, siis ilmselgelt seda teist verbi on senise jaanuarikuu jooksul esinenud märgatavalt enam kui esimest (vt ka: solidaarsus). Muidugi esineb ka solidaarsusest õppimist või vähemalt solidaarsusest raamatukogus viibimist (“Ma olen siin olnud juba kolm tundi ja pole veel mitte midagi teinud.”).

Üldiselt on jaanuarikuu märksõnadeks ka tetris, külmetamine, nõudepesu ja õlu. Tetris kui parim õppimise asendustegevus; külmetamine kui et meil on puud otsas ja õhksoojuspump ei tööta ja toas on 10 kraadi (ei liialda); nõudepesu kui hea viis käsi soojendada ja õlu kui peaaegu et ainus alkohoolne jook, mida sel aastal joonud olen (ohu märk võib olla ka see, kui baarman ilma küsimata teab, et võtan kaks Alexandrit).

Aga igaljuhul kena uudis on see, et nüüd on meil nii puud kui ka töötav õhksoojuspump. Me ei pea enam magama riiete, magamiskoti ja nelja tekiga ning päeval saab toas olla mantli asemel lühikeste varrukatega. Muuhulgas saame ka ilma sadistlikkust rakendamata sõpru külla kutsuda ning ei pea ise igat vaba hetke utlibis veetma (mis muidu on päris lahe, seal on soe, internet ja hõumid). Ning üldjoontes ootan kolmapäeva, sest selle päevaga saavad läbi kõik minu käesoleva sessi eksamid ning võin kaks ja pool nädalat süüdimatult tetrist mängida ning daatumitele mitte mõelda.

Seniks aga on mul vaja läbi töötada neli raamatut ja ei tähistamiseks, nõudepesuks ega tetriseks pole sugugi aega.

Kolmapäevani.

8 jaan.

Olen juba päris mitu päeva järjestikku tulnud siia ning võtnud hoogu, et hakata kirjutama, ent seni pole see veel õnnestunud. Loodan, et nüüd siis lõpuks suudan midagi üles märkida möödunud nädalatest.

Viimane tegelikkust ja mitte emotsioone väljendav sissekanne jääb 15. detsembrisse, sellest ajast on ilmselgelt üsna palju asju juhtunud, ent kohe kindlasti ei jõua ma hakata tervet seda perioodi katma. Ilmselt üritan ma lihtsalt anda põgusa ülevaate nendest sündmustest, mis mulle enam meelde  jäänud või mind rohkem kõigutanud on.

Oli eriala jõulupidu. Oli üks aine, mille eksamile ma ei läinud esimesel korral, mille eksamile ma läksin teisel korral, mille eksami ma teisel korral absoluutselt ära skoorisin ning õppejõule muljet avaldasin ning terve ülejäänud päeva hästi rõõmus olin. Oli eksami tähistamine; oli rumm, olid hõumid; oli nali ja naer ja külm ilm ja lumesadu ja kõik hea.

Pärast seda oli kodu ja pere ja jõulud. Üle ilmatuma pika aja veetsin kvaliteetaeg emaga, käisime Vanalinnas hõõgveini joomas ja kinos ja söömas ning kõik oli üpris meeleolukas. Üleüldse olid üle pika aja esimesed jõulud, kus perega täiesti rahumeelselt ilma tülide ja dramaramata kõik organiseeritud saime. Muuhulgas küpsetasin kooki ja pirukat ning jäin nende pühadega päris rahule.

Ent laupäeva õhtul olin juba tagasi Tartus ning järgmisel päeval oli Liina ning mingi näru filmi ja muidu kehv huumor. Detsembri viimased päevad veetsin hõumide ja Eesti uusaja retsensiooniga, mille jaoks olin valinud kõige õhema raamatu ning lõpuks ei jõudnud piinlikul kombel isegi selle läbi lugemiseni, vaid piirdusin saatesõna ja bluffimisega.

Ja siis saabus aasta lõpp, dekaadi lõpp. End of an era. 12 sõpra, rumm, šampus, nali & naer, taustaks kohe lõppeva dekaadi parimad hitid. Aga end of an era võis see küll olla, ent esimest korda oma elu jooksul ei pannud ma tähele, millisel hetkel täpselt aasta vahetus, kas inimesi oli palju, kas ilutulestik oli ilus, kas ilutulestik üleüldse oli. Ja ma üldse ei hoolinud sellest, et kõik selle märkamata jätsin, sest nähtavasti oli see, mis eelnevalt mainimata jäi, palju tähtsam.

Ja tegelikult ülejäänud kaheksast päevast, mis see aasta kestnud on, ei olegi mul midagi erilist öelda. On olnud halbu nalju, öö läbi õppimist, eksameid, tähistamist, sõpru, tuttavaid. Häid õhtuid ja külma ilma ja lund ja komplimente.

Kõik on seni selles aastas täiesti täiuslik olnud.