Arhiiv | veebruar, 2010
27 veebr.

Tegin laupäeva õhtul kell üheksa spontaanse käigu kohalikku Maximasse, luusisin tund aega poes ringi, seisin iga riiuli ees kümme minutit ning ei suutnud otsustada, mida ma õigupoolest tahan. See-eest heitsin rõõmuga kiireid pilke möödujate ostukorvidesse. Paarike kassas, kes seisis minu taga, ostis näiteks pudeli konjakit, rohelise küünelaki, paki Winstonit ja hästi palju erinevaid väikeseid šokolaade. Lapsed, kes olid isaga koos poes ostsid leiba ja säästumakarone ning heitsid kadedaid pilke minu ostukorvi.

Ilma vanemateta elamise juures ongi tore see, et laupäeva õhtul võid osta šokolaadi, jäätist ja Coca-Colat ning mitte keegi ei tule ette heitma, et tegu oleks ebasobilike toitumisharjumustega.

Number 1. Tervisetoit massidesse.

Number 2. Mul ei ole õrna aimugi, millal ma viimati olin laupäeva õhtul üksi kodus, vaatasin rumalaid sarju ning Coca-Cola kõrvale sõin šokolaadijäätist.

Ei teagi, kas peaksin hindama üksi veedetud aega või kurvastama, et nädalavahetust nõnda mõttetult sisustan.

24 veebr.

Eile  lõhkusin: jaki metallist tripi, õlleklaasi.

Eile kaotasin: kõrvarõnga, eneseväärikuse.

Eile omandasin: oskuse surnuks rääkida.

Mulle ei meeldi see inimene, kes ma eile olin. Ilmselgelt on aeg muutuseks.

Tere, kahe-õlle-Kristina!

flowers blossom in the winter time

15 veebr.

Kuidas ma  ka ei tahaks, ei ole ma suutnud kordagi tulla siia ja panustada millessegi enamasse kui paarilauselistesse sissekannetesse. Ei teagi, kas asi on selles, et kõik on rutiinseks muutunud või selles, et kõik on nii hästi, et midagi peale paari lause öelda polegi.

Ehk siis järgin põhimõtet “Sa tundud õnnelik olevat, nii et ma ei hakka rohkem midagi küsima”.

3 veebr.

Sa teed minust parema inimese.

& enough said.