Arhiiv | märts, 2010

kui otsa saand on rumm

27 märts

Käisin täna (või eile, kui kellaaega vaadata) sõbranna poisi punkrockbändi kontserdil. Teised olid innukad natuke lesbilised groupie’d, ma olin mitte nii innukas paparatso. Ja kuigi oli äge ja me saime piletita sisse ja backstage’is punkareid joomas vaadata ja mulle kõik üleüldse meeldis, siis koju jõudsin ikkagi enne kahteteist.

Ma ei tea, kas pole biiti või… või olen ma lihtsalt vanaks jäänud.

coming of age

23 märts

Rohkem kui varasematel aegadel olen ma bakalaureuse peatse lõpetamise, 21 saamise, eraldi elamise ja kõige muu sarnasega seoses hakanud mõtlema sellele, mis see on, mida päriselt teen ja mida tegema hakkama peaksin. Ühtlasi olen ka avastanud, et: mul pole aimugi. Kümneid, kui mitte sadu kordi olen kuulnud erinevatelt tuttavatelt-sõpradelt fraasi, et “siis, kui kool läbi saab”, “siis, kui tööle lähen”, “siis, kui suureks saan…” Teoorias peaks ju juba ka ülikool olema see Päris Elu, kus keegi enam ei õpeta ja mida sa ise elad. Vähemalt on see see, mida mõtlesin põhikoolis, keskkoolis, ülikooli alguses… Praktikas tundub ta mulle aga enam kui kunagi varem vaid lapsepõlve pikendusena. Ainult et šokolaadi asemel ostame poest veini ning nukkude ja autode asemel mängime üksteisega. Veel on ehk muutunud ka aadress ning õppeaste, aga kas sellele lisaks ka mõtteviis ja silmavaade? Tahaks ju mõelda, et jah, ent rohkem tundub nagu…ei. Samas ärge saage valesti aru, mulle väga meeldib see lapsepõlve pikendamine, vanemate kulul elamine, mitte millegi eest vastutamine, hommikutundideni lolli mängimine. Samas see teine, täiskasvanulik pool minust mõtleb, et kas ma mitte ei püüa end teha kellekski, kes ma tegelikult ei ole. Sest pole mulle õigupoolest olnud aastaid ja aastaid omane lapsikuste tegemine, niisama asjatult hommiku õhtuks või õhtu hommikuks jauramine ja täiesti sisutühi ajakulutamine. Ent samas teen ma seda praegu varasemast kordades rohkem ning ei teagi, miks. Sest mul varemalt see periood vahele jäi? Või sest sellist asja saab teha vaid siis, kui tegelikult kõik korras on? On hea, aga samas tunnen, et minu jaoks ehk vale või liiga hilja. Mitte et ma vanuselt ülemäära vana oleksin, ent vahepeal on tunne küll. Praegu see lihtsalt paneb mind mõtlema ja põhjapanevamaid tagajärgi endaga kaasa ei too, ent ehk ühel teisel päeval…?

Kui noorem olin, siis kujutasin alati ette, milline on mu elu siis, kui suureks kasvan. Tihti leian end ka nüüd, ehk 5-6 aastat hiljem sarnastelt mõtetelt, aga tolleagsete mõlgutuste asemel on ideaal asendunud reaalsusega ning reaalsuses ma ei tea, mida teen või mida tegema hakkan. Muuhulgas ei suuda ka tabada, mis päästaks mind välja sellest mülkast, kuhu kukkunud olen, sest ma ei tea, mida peale hakata või mis see on, mis minuga juhtus. Pikendan lapsepõlve või hakkan Suureks Inimeseks. Ei ole sellist tunnet, et tegelikult kummassegi kategooriasse sobituksin, sest kummagagi eriti rahul ei ole, kumbki mind päris õigesti ei defineeri, sest kumbki ka päris hästi välja ei tule. Või äkki see, mis praegu on, ongi igavene normal state of being ja edaspidi midagi kunagi kuskile ei muutugi.

Identiteedikriis küll mitte, ent ideaalide kaotus ja keskpärasusega leppimine? Võib-olla.

old habits die hard

21 märts

Eile hommikul ärgates oli mul lihtsalt kõige imelisem tuju ja mida päev edasi läks, seda imelisemaks see muutus. Laupäeva hommikul tavatult vara ärkamise juures ongi hea see, et sul jääb aega absoluutselt kõige tegemiseks, niisama unistamiseks ja uimerdamiseks. Ma jõudsin juua rahus kolm tassi kohvi, kütta ahju, pesta pesu, diskuteerida Liinaga üle aegade kõige pooletoobisema artikli üle. Kõige selle juures olin ma kummikutega läbi lompide sumbates ja tilkuvaid räästaaluseid vältides juba 12ks utlibi jõudnud. Seal veedetud aja jooksul jõudsin sotsialiseeruda sõpradega, juua Coca-Colat, koguda artikleid, tõlkida dekretaali. Viieks tagasi koju sumbates olid räästad veel enam tilkuma hakanud, lombid veel suuremaks sulanud ning kõigele lisaks suutsin vaevu läpakat käes hoides ühele põlvele libiseda ja lumesulamisveest tilkuvaks muutuda. Ent olen ma juba maininud, et ükski neist asjadest mind ei häirinud ning päev muutus aina imelisemaks ja minu tuju aina paremaks?! Õhtu edenedes ei tulnud ka ühtegi tuju- või meeleolu rikkuvat asja päevavalgele, tavapäraselt teemasid jätkus, jutt lippas ning kuigi külastatud kontsert oli Tartule ja klubile omaselt taas üsna haltuura, veetsin ma siiski uskumatult hästi aega õlle, college rocki ja Vennaskonna seltsis.

Ent ometigi ei olnud minu eesmärk kõnelda sellest, kui uskumatult hea laupäeva ma veetsin. Seega siit koorub viimaks päevavalgele tõsiasi, mis mind üleüldse iseendale kurtma ja kirjutama ajendas.

Ma ei mäleta, millal ma viimati oleksin olnud nii muretu ja positiivselt meelestatud, millal oleksin viimati olnud oma eluga nii rahul kui olen praegu. Rääkimata üldse sellest, et ülikooliasjadega on kõik laabunud, olen suutnud järje peale saada, oman kindlat sihti silme ees ning ei karda eriti tulevaste kuude pärast. Seda head akadeemilist poolt kõrvale jättes on mulle endalegi keeruline mõista, kuidas mujalgi ilma igasuguse muretsemise või ülemõtlemiseta hakkama saab. Sest on uskumatu, kuidas on võimalik, et miski võib olla nii täiuslikult lihtne, ilma igasuguse mõtlemise ja pingutuseta ideaalselt toimiv, probleemivaba, konfliktivaba, easy love. Miski selline, mis ei pane kunagi muretsema, kartma, ebakindlalt tundma, vaid mis teeb sinust parema inimese.

Ning kõige selle ideaali juures muutub lihtsalt fenomenaalseks minu mõtlemine ja käitumine, sest ma ei tea, miks pean viimaks alati jääma kindlaks sellele, kes olen ning otsima vigu sealt, kus neid ei eksisteerigi. Masohhism või suutmatus uskuda, et äkki võibki mõnikord lihtsalt nii täiuslikult hästi minna? Ei tea.

baka-faka

11 märts

Ei tea, kas nüüd on juba hilja lasta end üle viia sotsiaalteaduskonda ja kirjutada lõputöö teemal “Alkohoolsete jookide konsumeerimine bakalaureusetööga tegelemise substituudina” (teaduse huvides katsete läbiviimiseks võimalik taotleda toetust Tartu Ülikoolilt)?!

10 märts

Olen kolm päeva järjest hommikust õhtuni veetnud ristisõdade seltsis.

Oksemaik on suus ja tunnen, et minu jõud sellest teemast üle ei käi.