Arhiiv | aprill, 2010

ever wonder if it’s all for you

30 apr.

Olen avastanud, et palju kergem on midagi öelda, kui viimati kirjutatu ei jää absoluutselt teise ajastusse. Seega siit ka minu lubadus kirjutada edaspidi lühemalt ja tihedamini. Ja sellest, mis on hetkel või eile-täna-homme, mitte sellest, mis oli kuu aega tagasi.

Et alustada lubaduste täitmisega kohe praegu selmet homme, siis ütlen, et eile käisin hipipeol, mis ühtlasi oli potentsiaalselt minu elu viimane ajaloopidu. Põhiline asi, mida märkasin, oli, et mida aeg edasi läheb, seda vähemaks jääb neid kursakaaslasi, kes mõnele üritusele kohale tulevad. Kaks aastat tagasi oli meie esindus parimatel pidudel 30-40 inimest, eluski ei jõudnud kõigi kohalolu märgata ning neid, kellega rääkida polnud veel jõudnud, jagus alati. Eile õhtul aga seisime SKI esisel murul seitsmekesi, nohikutele kohaselt rääkisime bakatööst ja vanuritele kohaselt meenutasime möödunud kolme aastat ülikoolis.

Ja kuigi tegu oli hipipeoga, siis enda grinchilikule olemusele kohaselt minu hipilikkus piirdus õllejoomise ja mu noormehele kuuluvate mirror lense’iga Aviatorsite kandmisega. Aga! Ma ei tea, kas peo enda pärast või muudel põhjustel, oli see minu jaoks üks kõige lemmikumaid ajaloopidusid ning kui see ka viimaseks jääb, siis vähemalt suurejooneliseks viimaseks.

eleanor rigby

28 apr.

Möödunud nädala jooksul jõudsin käia utlibis & Zavoodis, olla haige, tähistada kahte sünnipäeva. Pühapäeva varahommikul koju jõudes oli kindel plaan minna mõneks tunniks magama, ärgata üles ja kirjutada referaat valmis. Selle asemel magama ma küll paariks tunniks läksin, ent järgmisel päeval referaati kirjutasin: null. Selle asemel tutvusin FoxLife’i programmiga (DHW ja True Blood), sõin ja uimerdasin niisama. Lõpuks kesköö paiku tundus kirjutamise alustamine juba üsna kriitilisena, sest tähtaeg oli 12 tunni pärast. Võtsin end siis kokku, kirjutasin midagi paar tundi, tegin paar tundi uinakut ja kirjutasin edasi. Kaheteistkümneks päeval leidsin, et olen maailma kõige näruma referaadi kokku klopsinud ja võin selle dekaanile ära viia küll.

Muidugi uimerdasin seejärel edasi ja kella kuueks kogusin end piisavalt, et ühe kaasajaloolase ja ühe bioloogiga Kevadpäevade mälumängule minna. Suuremas osas motiveeris meid ühe teise kursuse ajaloolase ja ühe teise kursuse keskkonnatehnoloogi võistkondade osalemine, aga ka tasuta õlu. 60-st võistkonnast küll esimeseks ei saanud, ent eelkirjutatud teise kursuse konkurentidele tegime ära ning pärast esimest ja teist vooru olime esinelikus. Siiski võisime osavõttu edukaks pidada ja saame järgmisel aastal oma geeniuste võistkonnaga uuesti üritada.

Kuna mul oli mossitamistuju (mitte küll mälumängu pärast), siis õllejoomise asemel oleksin tahtnud koju minna, jonnida ja suitsetada. Lõpuks aga alkohoolik minus võitis ning läksin sõprade juurde, et hästi kiirelt kolm õlut ära juua ning Öölaulupeole minna. Millegipärast arvasin, et nagu päevalgi, on ka õhtul õudselt soe ning seetõttu olid mu huuled siniseks tõmbumas nii Kassitoomel kui ka Krooksu kõrval trepil istudes.

Järgmisel päeval (mis oli teisipäev), vaatasin poole päevani lakke, käisin poes ja kritseldasin Innocentiuse kirja servale veidi märkusi. Ülejaanud aja tegelesin: pole aimugi, millega. Ja täna, noh, täna lippan kingsepa juurde ja raamatukokku ja püüan end rehabiliteerida.

Eluisu on: ikka otsas.

25 apr.

Olen viimase kahe päeva jooksul tähistanud kahte sünnipäeva. Üks neist sellise neiu oma, keda pean üheks parimatest sõpradest. Teine aga säärase noormehe oma, keda nägin elus teist korda ja tema sünnipäevale saabudes kõnetasin esimest korda. Esimene pidu oli kõige paremate sõprade-tuttavatega ja kuigi minu jaoks just mitte päris tuntud headuses, siis suurepäraselt mugav ja kodune sellegipoolest. Teine selline, mille külalistest enamikku polnud eluski näinud, tänaval oleks nägupidi ära tundnud ehk mõne üksiku ja varem rääkinud olin kolmega. Naljakal kombel tundus see teine pidu palju paremini sujuvat, biiti oli, sisse küll ei sulandnud, ent liialt võõrana ka ei tundnud. Ja kuigi tegu oli hoopis teistsuguste inimestega, kui need, kellega muidu suhtlema olen harjunud, siis oli meeldiv näha, kuidas lihtsalt astutakse juurde ja öeldakse “Tere, me vist ei tunne üksteist, ma olen…”. Ning kuigi alguses kahtlesin sügavalt, kuivõrd ma minema peaks või kuivõrd üldse tegelikult oodatud olen, siis tagantjärgi kahetsusevarju pole ning tunne on, et teeks alati veel.

Ja üldsegi – pole just raske minna võhivõõrasse seltskonda inimesega, kes sind hiljem kell kolm öösel pea et viis kilomeetrit koju saadab, kuigi ise elab viieminutilise jalutuskäigu kaugusel.

give me time, give me strength

22 apr.

Lõpetasin just viie koogipõhja küpsetamise ja nende vahele hapukoore määrimise. Kõik kohad on jahu täis, kõik nõud on mustad, prügikasti ei mahu enam mitte midagi. Ja seda kõike ühe koogi pärast. Ilmselgelt oli tegu esimese ja viimase korraga, kus ma lauanurgal veinipudelit taignarullina kasutades olen nõus sellist tunde kestvat rabelemist läbi viima. Tipp oleks muidugi, kui homme õhtul välimus ebakaubanduslikuks ja maitse söödamatuks osutuks. Siis jääks üle vaid: avada järgmine pudel, süüdata järgmine suits.

Viimasest kahest rääkides. Peaaegu kolm ööpäeva tagasi ärkasin hommikul üles, ma ei suutnud neelata, ei tundnud ühtegi lõhna, kehatemperatuur lähenes kolmekümne üheksale ja terve päeva tahtsin: surra. 24h hiljem oli olukord mõnevõrra paranenud, hellitasin juba lootust utlibi külastada ja muidu päevaga midagi asjalikku ette võtta. Sellest lõpuks aga siiski asja ei saanud. Siiski kõigi elukaaslaste ja sõprade keelitustest hoolimata leidsin, et kuigi üle 37 palavikuga ja valusa kurguga utlibi minna pole mõtet, siis läbi vihma ja tuule Zavoodi õlut jooma ikka võib. Mõeldud-tehtud. Väga tähtsasse paika Laial tänaval jõudsin muidugi läbimärjana, föönitasin wc-s kätekuivati all juukseid ja veetsin aega 1-2-3… tundi. Hommikul ärgates olin: terve. Loo moraal: pole olemas probleemi, mida alkohol ei suudaks lahendada.

Ent tegelikult tahtsin öelda ka seda, et homme on mu armsa korterikaaslase sünnipäev ja ma loodan sellest parimat. Või kui miskipärast head nahka ei tule, siis alati jääb järgmine nädal koos Öölaulupeo, eriala kevadkarnevali, volbri, kontserdi ja kõige muuga.

Tchü-üss!

always want to play, never want to lose

14 apr.

Aga kui see teine asi ikkagi juhtub, siis noh.

Mul on eluisu otsas.

10 apr.

Nädal algas esmaspäeva ning kohviku, laptopi, viie tunni bakalaureusetöö ja nelja tassi kohviga. Pärast säärast määramatut pingutust ülikooli lõpetamise suunas (jah, see oli iroonia) leidsin, et olen preemiat väärt. Seega oleksime väga tahtnud minna vaatama seda filmi, aga kuna ilmselgelt on tegu üle pika aja populaarse linateosega, siis soovimata leppida kohtadega kuskil kolmandas reas, tundus õlleklaasi (pudeli tegelikult) tõstmine oluliselt mõistlikuma tegevusena. Muidugi mõte “võtame ühe õlle, homme on kell 10 loeng” tundus juba eos absurdsena, ent kuna tegu oli siiski esmaspäevaga, siis piirdusime viisaka kella kaheni lollimängimisega.

Teisipäeval ärkasin keskpäeval, jõin kolm tassi kohvi ning jätkasin bakalaureusetöö lainel. Ilmselgelt õhtupoole külastasin ühte kohta Jakobi tänaval, printisin 100 lehekülge protokolle ning olin (slash teesklesin) asjalikkust. Tarbitud joovastavate ainete kogus: 0.

Kolmapäeval käisin loengus. Kell kaheksa. Ning veendusin (taaskord), et kaheksased loengud peaksid olema inimõiguste vastased. Hoolimata aine ja teema huvitavusest võitlesin vähemalt tund aega vapralt unega ning üritasin mitte silmi liialt kauaks kinni jätta. Ent kuna tegu oli kaheksase loenguga, siis hiljem toimus: mitte midagi. Leidsin ka, et kuna koolis niigi käisin, siis võin endale süüdimatult lubada ühe päeva lõputööst viilimist. Tulemusena ei teinud ma terve päeva suurt mitte midagi. Õhtul oli mõttes süüa head toitu, avada selle juurde pudel veini ning minna kell 10 magama, aga teatavasti on kolmapäeval kodus mitte passimise traditsioon piisavalt tugev, et sellest plaanist suurt midagi välja ei tulnud. Ent. Tavapärase joome-odavat-šampust-ja-lähme-siis-kõrtsi asemel tabas meid pool kümme äkkmõte juua veel veini, teha end ilusaks ja minna klubisse. Raske kirjeldada muidugi, mis meie peades sel hetkel võis toimuda, sest viimati käisime klubis: nii ammu, et ei mäleta, aga mis seal ikka, mõeldud-tehtud. Muusika oli halb, inimesed olid rumalad ja koledad ning meil oli igav. Pidasime vastu suurejoonelised poolteist tundi ning seejärel sättisime sammud kodukõrtsi. Olenemata tavatust melust jõudsime koju viisakalt veidi enne kolme.

Neljapäeval teadsin, et ei saa tühjapanemisega jätkata ning selle saatel veetsin kuus tundi koos Innocentius III ja sõnaraamatuga utlibis. Koju jõudes oli kell pool kümme, tuba rahvast täis ning jutuvada segunenud tubaka imala lõhnaga. Polnud tuju, polnud biiti, ent kuna sõbrad justkui olid, siis otsustasin õhtule võimaluse anda. Samas: oleks võinud ka mitte. Sest tulemus oli kõigest diskussioon, mis kasvas üle väga inetuks solvamiseks, mille tagajärjed siiani end kurvalt tunda annavad. Seega teisied läksid õue, mina läksin magama.

Reedel vabakuulasin Mart Laari ning lootsin, et olen eelneva õhtu arusaamatused suutnud ära siluda, ent võta näpust. “Võtame hiljem ühendust, teeme õhtul midagi” osutus pelgalt viisakuseks ning seda kõnet ma ootama jäingi. Samas ei saanud lasta end asjade kurvast olukorrast heidutada ning positiivse poolena avastasime kodukõrtsi maagilise pakkumise 2 Premiumit 35 krooni eest.

soojust värve rõõmu vabadust

1 apr.

Eile hommikul pärast 8.15 alanud loengut seisime kamraadidega Lossi fuajees ning ootasime, et kell saaks 10 ning alkoholimüük algaks. 9.58 suundusime Rüütli tänava Super Alko poole ning viis minutit hiljem avasime õllepurgi ja ühtlasi ka Pirohooaja. Et see siiski märtsis tehtud saaks. Siis ma muidugi ei teadnud veel, et kuna kolmapäev on ikkagi date night, siis jõuan sinna enne märtsi lõppu veel tagasi.

Ent nüüd on see igaljuhul tehtud, kahekordselt. Päike paistab, tagiga on palav ning  kohe ma lippan poodi ja siis sõprade juurde õlut jooma.

Ja millal ma viimati mainisin, et elan kõige paganama imelisemat elu?!