Arhiiv | mai, 2010

maailm lõpeb maikuus?

28 mai

Täna convertisin pdf-faili, printisin, köitsin ja viisin ära oma bakalaureusetöö. Pärast seda lippasin Konsumisse ning suundusin paari pudeli šampusega parimate sõprade juurde tähistama.

Üsna kindel on nüüd, et alates 9. juunist oman bakalaureusekraadi ning ühtlasi ka kõrgharidust ning see eluetapp saab minu jaoks enam kui läbi. Aga samas. On see siis tegelikult alguse lõpp või lõpu algus? God knows.

forgive me father for i have sinned

25 mai

Käisin pühapäeval kirikus. Et saada inspiratsiooni ja andeks pattude eest. Ma ei tea, kas mu patud on nüüd kustutatud, ent preester ja suur osa kogudusest surus mul kätt ning soovis rahu.

Kummalisel kombel terve ülejäänud päeva ma tõepoolest tundsin end rahulikuna.

19 mai

Ent võib-olla, võib öelda: me võtsime relvad paganate, mitte kristlaste vastu. Sest, kes vääriks rünnakut sinu või sinu inimeste poolt enam, kas paganad, kes ei tea jumalast, või kristlased, kes tunnistavad jumalat oma sõnades, ent võitlevad tema vastu oma tegudes?

Beda Venerabilis (673-735)

ich wünsche

15 mai

Starbucksi valge šokolaadi cheesecake ja latte, palun.

come and tell me when it’s time to

14 mai

Ma ei oska ennast distsiplineerida. Ma vihkan seda. Ja veel enam vihkan ma seda, et olen alates veebruarist pidevalt midagi teinud, ent kuhugi ei jõua ikkagi. Teen ja teen, aga tulemust pole. Isegi kõik teise kursuse brüder-hõumid-erialakaaslased ütlevad, et alati, kui nad raamatukogu külastavad, olen mina seal. Ja nii ongi. Ma ei saa aru, kas ma rabelen tühja, sest olen rumal või ei olegi lihtsalt reaalselt midagi erilist teinud. Ma ei oska seada konkreetseid eesmärke ning kui mul neid pole, siis ma ei saa midagi ju täita ka. Seetõttu ma nii igatsengi tuima eksamiteks tuupimist. Ma tean siis täpselt, mida minult oodatakse, mul on seega kindel eesmärk, mida täita ning kõik ongi korras. Aga nüüd ma tunnen, et ma ei tea, mida täpselt minult oodatakse. Ma ei tea, kui palju ma pean panustama, et saada suurepärane või väga hea hinne, ma ei tea, kas minu töö praegune tase selliseid tulemusi võimaldab.

Ma olen loobunud teiste kuuldes virisemisest, sest tüütu olemine frustreerib nii mind ennast kui ilmselgelt ka teisi. Seega ma lihtsalt virisen siin, kus on iga inimese enda valik, kas lugeda või mitte. Ja tõepoolest – üsna ükskõik mul ju ongi, kas keegi seda loeb või ei. Igaljuhul tahtsin öelda seda, et mina ei ole võimeline panema endale eesmärke “Kirjutan tööst kaks lehekülge valmis ning siis mängin tund aega Assassin’s Creedi”. Ma võin seda ju teha, ent reaalsus on pigem selline, et kirjutan pool lehekülge ja siis mängin neli tundi Assassin’s Creedi. Mõistlik – ei. Möödapääsmatu – jah.

Ilmselgelt vajan abi.

living is easy with eyes closed

11 mai

Countdown-kell siin ütleb kohe-kohe, et game over. Ma ei tea, mida ma ootan. Maailma lõppu? Taevast ilmutust? Ehk oleks nüüd viimaks õige endale aru anda, et aega kuskilt juurde ei teki ning ma pean ennast kas meeletult sundima hakkama, teesklema, et ööpäevas on vähemalt 36 tundi või… või lõpetama ülikooli sügisel.

Tunnen, et see, mis praegu toimub, ei juhtu minuga ning ajutiselt ma lihtsalt elan kellegi teise elu. Aga pole hullu! Kohe saab see mööda ning ma olen taas tagasi oma vanas maailmas, kus ma lihtsalt keerutan pöidlaid, vahin lakke, mölutan päevad hommikust õhtusse. Ainult mulle ei mahu pähe, et selle tegemiseks on mul vaja eelnevalt kellegi teise ellu kuuluv bakalaureusetöö ära esitada.

same shit, different day

8 mai

Kuna lubadus regulaarselt kirjutada antud, siis siin see taas on.

Kuigi alates esmaspäevast olen isegi üht-teist kirja pannud, siis pole ma lõputööga kaugeltki graafikus ning pean vägagi hakkama pedaali tallama. Kurb ongi just see, et suurt midagi baka jaoks tehtud pole ning samas pole ka kuskil teises valdkonnas millegagi tegelnud. Rohkem on asi taandnud sellele, et vahin lakke ja keerutan pöidlaid. Ning mõtlen, et täna olen pöörasel kombel produktiivne. Kukub välja aga nii, nagu eelnevalt mainitud ning lisan ka uued tervistkahjustavad lõputöö kirjutamiseks  väga vajalikud harjumused nagu pidev Coca-Cola ning kohvi konsumeerimine ning närvilisusest-ärrituvusest suitsetamine. Sõltuvust ma sellest küll kujundada ei kavatse ning pärast 10. juunit oleks endiselt “I don’t love you, Philip Morris.” Ent praegu sellegipoolest. Kofeiin ja nikotiin, sest kuidagi peab tasanadama enda maa-aluse pöialpoisi elu traagikat, seda hommikul vara kaevandusse (tuntud ka kui TÜ raamatukogu) tööle minemist ning õhtul pimeduse saabudes välja roomamist. Praegu on kõik vastik ja kurb, sest igal hommikul ärgates mõtlen, et vihkan oma elu.

Tahan puhata ja lollitada ja mängida ning üldse mitte kõrghariduse omandamisele mõelda.

Ja muidu, icing on the cake. Nägin täna oma poiss-sõbra endist tüdrukut. Ei ole ennast kunagi varem nii koleda ja alaväärsena tundnud.

get rich or die tryin’

7 mai

Raske öelda, millal ja veel enam – miks – leidsin ma, et terve ülejäänud elu kristianiseerimisest kirjutada on hästi hea mõte.

Ja rikkaks ma ju ka nii ehk naa ei saa.

5 mai

Käesolev postitus on pühendatud kõigile neile, kes satuvad siia blogisse otsinguga “õhksoojuspump ei tööta”.

Kui asi on selles, et sooja õhu asemel puhub külma, siis a) väljas on alla -15 kraadi ja sellega pump enam ei töötagi, b) olete kogemata puldist lülitanud jahutustemperatuurile. Kui lihtsalt ei tööta, siis võite esmalt kontrollida, kas elekter ikka on olemas ning seejärel ka kaaluda, et ehk vajab filter puhastamist.

Tänan tähelepanu eest.

awake is the new sleep

3 mai

Pärast eelmise sissekande postitamist midagi ülipõhjapanevat toimunud pole. Oli volber koos oma rongkäigu ja perelõuna ja šampajoomise ja pildistamisega. Oli sellele järgneval päeval supihommik ja koristamine ja piknik (millest viimasele ma küll ei jõudnud, sest: magasin maha). Kuigi hästi tark plaan oleks olnud õhtul koju jääda, ennast välja magada ning järgmisel päeval lõpuks ometi asjalikuks hakata, siis selle asemel täitsin antud lubadust ja paraku ka oma tegelikku soovi ning läksin Rokikluppi Vennaskonda kuulama. Mis oli mõistlik valik, sest kontsert oli oluliselt parem kui eelmised ning muidu oli ka mul lihtsalt erakordselt hea õhtu. Ühtlasi võtsin ka vastu otsuse, et see oli mu viimane lollitamine-jauramine järgneva kuu jooksul; edaspidi sotsiaalset elu elan vaid utlibi kohvikus või koduseinte vahel. Kui ühel päeval saabub 10. juuni, siis pärast seda: jauran kõrtsides, mängin arvutimänge, vaatan filme.

Muus osas pühapäeva uimerdasin maha, käisin poes, sõin šokolaadi. Kella viieks olin nii väsinud, et läksin magama, vahepeal ärkasin üles, rääkisin tunnikese korterikaaslasega ning sellele järgnevalt magasin hommikuni. Bakatöö on endiselt null tähemärki, esitamine kolme ja poole nädala pärast, istun utlibis ja mõtlen, et nüüd kohe hakkan kirjutama. Või siis natuke hiljem.