Arhiiv | juuni, 2010

sellist jama on raske kommenteerida

28 juuni

Väljas on palav ning mul on kõht tühi ja üsna kiire, nii et pikka juttu ei tee.

Vahepeal olen tähistanud sõbra lõpetamist, mis pidi olema “saame kell seitse kokku ja joome veidi šampust”, ent millest sai “lähme nüüd poodi, et saaks juua viina ananassimahlaga ja seejärel suunduda Zavoodi”. Ehk siis viisaka poole kümneks kojumineku asemel jõudsin koju siis, kui kell oli seitse ja päike juba kõrgel taevas.

Järgnevalt puhkasin ennast välja, et jaanilaupäevaks, mis mingil põhjusel osadele inimestele hästi tähtis on, fresh & funky olla. Rahva tungival nõudmisel veetsin selle tähtpäeva Põhja-Eestis koos teiste heade inimestega grillides, süües, juues, suitsu ja roppu nalja tehes. Oli üle aastate, kui mitte üleüldse, meeleolukaim 23. juuni tähistamine.

Pärast jaanipäeva ei läinud tagasi Tartusse, vaid aelesin mõned päevad kodus; käisin poes, sõin, passisin, vaatasin telekat ja lage. Laupäeval suundusin aga siiski tagasi Lõuna-Eestisse, sest bussipilet maksab siis 60 krooni ja pealegi olin peiksile lubanud temaga kohtuda. Üle üsna pika aja nägin ka korterikaaslast, nii et nädalavahetuse sisustatuse üle ei kurda.

Aga nagu ka eelmises postituses öeldud: nüüd on esmaspäev ning mõne aja pärast lippan sõbra bakalaureuse kättesaamise tähistamisele. Ning homme samal ajal: enda omale.

Rõõmust just ei kilju, ent suurt viga sel elukesel pole ka.

how soon is now

21 juuni

Pole ilmselt mõtet teeselda, et ma reaalselt ka rohkem kui paari esimese nädala jooksul ülepäeviti midagi kirjutama jõuaks. Ent samas ehk on praegu tegu olnud head over heels olukorraga, kus ei oska oma (taas)leitud vabadusega mitte midagi peale lolluste tegemise peale hakata.

Igaljuhul on viimased peaaegu kaks nädalat möödunud kokkusulanult ja udus. 9. juunil kaitsesin edukalt bakalaureusetööd ning sellele järgnevalt jõin viie hästi tähtsa inimesega Lossi vastas teadagi millisel haljasalal šampust. Hiljem selles samas kohas ning  ka tolles Laia tänava kohas 2 x 0,5 Premium = 35 krooni õlut. Nägin umbkaudu sadat sõpra-tuttavat, kes kõik õnnitlesid, kallistasid ja muidu nummid olid. Koju jõudsin, nagu hea tava ette näeb, siis, kui päike paistis.

Järgmisel päeval kaitses lõputööd mu korterikaaslane ning kuigi poole üheks ma ei olnud veel ei kaine ega eriti ärkvel, siis alustasin päeva kohvi asemel vahuveiniga ning õhtul veetsin taaskord aega sõpa-hõumi-brüderite seltsis. Sedapuhku oli tegu fellow 2007 sisseastunud ajaloolastega, kellega võtsime õlut ja tegime maailma parimat lolli nalja. Samas kuna eelmisel ööl olin maganud ehk muljetavaldavad neli tundi, siis biiti eriti polnud ning koju jõudsin maksimaalselt kolmest.

Sellele järgneval päeval mölutasin kodus ning lõpuks jõudsin üle kolme kuu ka kodulinna, kus üsnagi meeldivalt family– ja kultuuristaffiga aega veetsin. Teisipäeval tulin tagasi koju ning tähistasin Toomemäel Rocki joomise ja Max Payne’i relvadest rääkimisega peiksi viimase eksami edukat sooritust. Järgnevad kolm päeva hästi lühidalt kokku võetuna olime vanad ja igavad ning vaatasime diivanil vedeledes jalgpalli ja selle puudumisel reality-show‘sid. Siiski vahepeal läks peiks koju ning tema asemel veetsin aega kolme hea sõbra ja kolme pudeli veiniga ning ühel teisel õhtul käisin kontserdil. Kuskile mujale aga ei jõudnud ning tegelesin: mitte millegagi.  Ning tunne oli: nii hea.

Reede õhtut plaanisin veeta üksi kodus õlle, jalgpalli ja Heroes 3-ga, aga pool kümme kontakteerus minuga (kõrtsi)kaaslane ning leidis, et võiks: juua. Mõeldud-tehtud. 0,7 liitrit rummi, 1,5 liitrit Sangriat ja neli inimest kõlab nagu hea õhtu valem. Ei? Jah? Ilmselgelt ei. Seetõttu laupäev oli minu family-time ning pühapäev me-time ning täna olen ma viimaks ometi kohustatud asjalikuks hakkama ja midagi oma tulevase elu jaoks ette võtma.

Tschüss!

summertime and the living is easy

9 juuni

Noh.

Tehtud.

Epic.

Ja magistris näeme.

Raisk.

can’t stop

8 juuni

Mõista-mõista, mis see on.

Pidevalt keerlevad peas mõtted, kuidas tulevikus hakkama saan. Kas mu sõbrad ja vanemad toetavad mind. Kas mul saab majanduslikult raske olema. Pean paratamatult vaatama näkku tõele, et mul ei ole riideid, mis selga passiksid; ma ei saa alkoholi tarbida ega suitsu teha. Tunnen, et tegu on asjaga, mis muudab pöördumatult mu elu. Lapsepõlve lõpp, täiskasvanuelu algus. Kõhus keerab, süda on paha. Tean, et ei tea, mis minust saab. Life-changing event.

Teate ju seda tunnet?

Jah. Mul on homme kaitsmine.

midnight show

3 juuni

Mul on üheteist tunni ja kahekümne kahe minuti pärast selle õppeastme viimane eksam. Ma peaksin sügavalt pingutama, et säilitada normaalne keskmine hinne (ja eneseväärikus), aga ma ei tee seda. Motivatsioon on rohkem kui miinustes, ma olen suutnud läbi lugeda vaid poole materjalist ning selle asemel mölutan, joon kohvi, lakin küüsi.

Aga noh, tulgu, mis tuleb, midagi head see pole ning homseks õhtuks on plaanid nähtavasti enam kui kindlad.