the world i love, the trains i hop

10 apr.

Ühel kenal päeval küsis mu hea sõbranna, miks ma enam ei blogi. Vastasin talle pikemalt mõtlemata, et mul ei ole oma elu kohta midagi öelda. Ning ei saa eitada, et kahtlemata on antud väide tõene. Ent samas jällegi – millal mul varem on olnud midagi öelda? Ikka ja alati on need olnud suvalised kontekstivälised killud mu elust ja juhtumistest, mis mulle mingil hetkel on jagamis- või vähemalt meenutamisväärsetena tundunud. Kui ma oleksin need tol korral ütlemata jätnud, ei oleks ilmselt mitte keegi sellest kaotanud. Kui ma need olin välja öelnud – ilmselt ei andnud ka see kellelegi midagi märkimisväärset juurde. Ometigi tegin ma seda. Miks? Ilmselt sundis see sõbranna esitatud küsimus meenutama asjaolu, et tol ajal, kui regulaarselt midagi kirja panin, suutsin oma mõtteid kirjalikult kordades paremini väljendada kui praegu. Suutsin midagi enda jaoks selgelt sõnadesse panna, probleeme ja mõtteid formuleerida ning mitte ainult blogis vaid ka õppetöös olukorda sellega parandada. Lisaks ei saa salata, et nii mõnelgi korral päästis just kirjalikus vormis iseendale virisemine nii mõnestki meeleheitlikust olukorrast ja suheterikkumisest, mis muidu hetkelise keevalisuse korral saatuslikuks võinuks osutuda. And last but not least – alati oli mul võimalus lugeda, mida ja kui tobedat ma mõtlesin, say, viis aastat tagasi.

Ja seega siin see siis ongi. Põhjendus, miks uuesti alustada. And yet once again.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: