Arhiiv | avada järgmine pudel, süüdata järgmine suits RSS feed for this section

jah elada võiks nagu tahaks

11 juuni

Kuigi viimase kahe nädala sisse on jäänud päris mitu kontrolltööd-eksamit-referaati-ettekannet, siis kummalisel kombel olen uskumatult palju jõudnud käia ka trennis, rannas, ujumas, grillimas, saunas, paadiga sõitmas, söömas, filme vaatamas, raamatuid lugemas, pivot mekkimas ja täiesti süüdimatult niisama mölutamas.

Kavatsen järgnevad kolm ja pool kuud jätkata samal lainel.

Tänan tähelepanu eest.

but he talks like a gentleman

10 apr.

Nagu juba heaks tavaks saanud, tähistasime tähelepanu vääriva sõbra vananemist koogi ja 1-2-3-… pudeli šampusega, taustaks vaheldumisi “Happy birthday” ning “When You Were Young”. Sõime kooki, jõime šampsi, tegime halba nalja, head nalja ja arutlesime kutsehariduse madala prestiiži ning 3-aastase bakalaureuse mõttetuse üle. Sekka ka õelad kommentaarid koledate, rumalate ja muul määral ebasümpaatsete inimeste kohta.+ muidugi kuldsed seigad nagu verest sõltuvuses olnud slash vaimuhaiged majakaaslased ning meeldetuletused “inimesi ei saa omada”.

Ehk siis veendusin taaskord, et mul on maailma ägedaimad sõbrad.

Mitte et ma seda juba varem teadnund poleks.

come on baby light my fire

23 dets.

Hõuli-mõuli, kui ammu ma midagi reaalset kirjutanud ei ole!

Et alustada täiesti algusest, siis pean ütlema, et augustis kolisin ma elama teise kohta, mis sedapuhku asub paneelmajas teisel pool jõge. Augusti veetsin ma suuremas osas erinevates paikades tsiviliseeritud ja urbaniseerunud piirkondadest väljas, ühtlasi pidasime uues kodus soolaleiba ning tähistasin poiss-sõbra ja vanaema sünnipäevasid. Septembris (või õigupoolest küll augusti lõpus) alustasin ma järjekordset õppeaastat Tartu Ülikoolis, sedapuhku küll Masterstudiumis. Septembris veetsin aega mõningate sõpradega, kes tolles kuus vanemaks said. Eelnimetatud kuu lõpus otsustasin pärast pikki laiskuseaastaid lõpuks ometi B-kategooria juhiluba taotlema hakata. Oktoobris: ei teinud ma pmst mitte midagi, mis meelde tuleks. Väga suurte pingutuste tulemusena meenub, et oli eriala rebaste ristimine ning täitsa oktoobri lõpus ka hästi tähtsa sõbranna Nach Deutschland saatmise pidu. Vähem kui nädal hiljem novembri alguses tähistasin parimate sõpradega iseenda vanemaks saamist ning veidi hiljem venna oma. Sinna sekka vorpisin esseid ja referaate, kirjutasin kontrolltöid, põdesin magistritöö teema pärast. Novembris ja detsembris olin volunteer Pimedate Ööde Filmifestivalil, sõin kummikomme, jäätist ja pitsat, müüsin ja rebisin pileteid, vaatasin filme. Detsembris tähistasin ka rummi ja ilusate riietega ülikooli aastapäeva, erialakaaslastega jõule ja iseendaga edukat laisklemist. Võitlesin tuisu ja hangedega nii jala, ühistranspordis kui autoroolis. Lisaks keetsin suppi, spagette ja tatart, vahel praadisin muna ja pannkooke.

Edukad viis kuud or not, nii palju tagantjärgi on raske öelda.

Edaspidi luban olla parem.

sellist jama on raske kommenteerida

28 juuni

Väljas on palav ning mul on kõht tühi ja üsna kiire, nii et pikka juttu ei tee.

Vahepeal olen tähistanud sõbra lõpetamist, mis pidi olema “saame kell seitse kokku ja joome veidi šampust”, ent millest sai “lähme nüüd poodi, et saaks juua viina ananassimahlaga ja seejärel suunduda Zavoodi”. Ehk siis viisaka poole kümneks kojumineku asemel jõudsin koju siis, kui kell oli seitse ja päike juba kõrgel taevas.

Järgnevalt puhkasin ennast välja, et jaanilaupäevaks, mis mingil põhjusel osadele inimestele hästi tähtis on, fresh & funky olla. Rahva tungival nõudmisel veetsin selle tähtpäeva Põhja-Eestis koos teiste heade inimestega grillides, süües, juues, suitsu ja roppu nalja tehes. Oli üle aastate, kui mitte üleüldse, meeleolukaim 23. juuni tähistamine.

Pärast jaanipäeva ei läinud tagasi Tartusse, vaid aelesin mõned päevad kodus; käisin poes, sõin, passisin, vaatasin telekat ja lage. Laupäeval suundusin aga siiski tagasi Lõuna-Eestisse, sest bussipilet maksab siis 60 krooni ja pealegi olin peiksile lubanud temaga kohtuda. Üle üsna pika aja nägin ka korterikaaslast, nii et nädalavahetuse sisustatuse üle ei kurda.

Aga nagu ka eelmises postituses öeldud: nüüd on esmaspäev ning mõne aja pärast lippan sõbra bakalaureuse kättesaamise tähistamisele. Ning homme samal ajal: enda omale.

Rõõmust just ei kilju, ent suurt viga sel elukesel pole ka.

how soon is now

21 juuni

Pole ilmselt mõtet teeselda, et ma reaalselt ka rohkem kui paari esimese nädala jooksul ülepäeviti midagi kirjutama jõuaks. Ent samas ehk on praegu tegu olnud head over heels olukorraga, kus ei oska oma (taas)leitud vabadusega mitte midagi peale lolluste tegemise peale hakata.

Igaljuhul on viimased peaaegu kaks nädalat möödunud kokkusulanult ja udus. 9. juunil kaitsesin edukalt bakalaureusetööd ning sellele järgnevalt jõin viie hästi tähtsa inimesega Lossi vastas teadagi millisel haljasalal šampust. Hiljem selles samas kohas ning  ka tolles Laia tänava kohas 2 x 0,5 Premium = 35 krooni õlut. Nägin umbkaudu sadat sõpra-tuttavat, kes kõik õnnitlesid, kallistasid ja muidu nummid olid. Koju jõudsin, nagu hea tava ette näeb, siis, kui päike paistis.

Järgmisel päeval kaitses lõputööd mu korterikaaslane ning kuigi poole üheks ma ei olnud veel ei kaine ega eriti ärkvel, siis alustasin päeva kohvi asemel vahuveiniga ning õhtul veetsin taaskord aega sõpa-hõumi-brüderite seltsis. Sedapuhku oli tegu fellow 2007 sisseastunud ajaloolastega, kellega võtsime õlut ja tegime maailma parimat lolli nalja. Samas kuna eelmisel ööl olin maganud ehk muljetavaldavad neli tundi, siis biiti eriti polnud ning koju jõudsin maksimaalselt kolmest.

Sellele järgneval päeval mölutasin kodus ning lõpuks jõudsin üle kolme kuu ka kodulinna, kus üsnagi meeldivalt family– ja kultuuristaffiga aega veetsin. Teisipäeval tulin tagasi koju ning tähistasin Toomemäel Rocki joomise ja Max Payne’i relvadest rääkimisega peiksi viimase eksami edukat sooritust. Järgnevad kolm päeva hästi lühidalt kokku võetuna olime vanad ja igavad ning vaatasime diivanil vedeledes jalgpalli ja selle puudumisel reality-show‘sid. Siiski vahepeal läks peiks koju ning tema asemel veetsin aega kolme hea sõbra ja kolme pudeli veiniga ning ühel teisel õhtul käisin kontserdil. Kuskile mujale aga ei jõudnud ning tegelesin: mitte millegagi.  Ning tunne oli: nii hea.

Reede õhtut plaanisin veeta üksi kodus õlle, jalgpalli ja Heroes 3-ga, aga pool kümme kontakteerus minuga (kõrtsi)kaaslane ning leidis, et võiks: juua. Mõeldud-tehtud. 0,7 liitrit rummi, 1,5 liitrit Sangriat ja neli inimest kõlab nagu hea õhtu valem. Ei? Jah? Ilmselgelt ei. Seetõttu laupäev oli minu family-time ning pühapäev me-time ning täna olen ma viimaks ometi kohustatud asjalikuks hakkama ja midagi oma tulevase elu jaoks ette võtma.

Tschüss!

maailm lõpeb maikuus?

28 mai

Täna convertisin pdf-faili, printisin, köitsin ja viisin ära oma bakalaureusetöö. Pärast seda lippasin Konsumisse ning suundusin paari pudeli šampusega parimate sõprade juurde tähistama.

Üsna kindel on nüüd, et alates 9. juunist oman bakalaureusekraadi ning ühtlasi ka kõrgharidust ning see eluetapp saab minu jaoks enam kui läbi. Aga samas. On see siis tegelikult alguse lõpp või lõpu algus? God knows.

awake is the new sleep

3 mai

Pärast eelmise sissekande postitamist midagi ülipõhjapanevat toimunud pole. Oli volber koos oma rongkäigu ja perelõuna ja šampajoomise ja pildistamisega. Oli sellele järgneval päeval supihommik ja koristamine ja piknik (millest viimasele ma küll ei jõudnud, sest: magasin maha). Kuigi hästi tark plaan oleks olnud õhtul koju jääda, ennast välja magada ning järgmisel päeval lõpuks ometi asjalikuks hakata, siis selle asemel täitsin antud lubadust ja paraku ka oma tegelikku soovi ning läksin Rokikluppi Vennaskonda kuulama. Mis oli mõistlik valik, sest kontsert oli oluliselt parem kui eelmised ning muidu oli ka mul lihtsalt erakordselt hea õhtu. Ühtlasi võtsin ka vastu otsuse, et see oli mu viimane lollitamine-jauramine järgneva kuu jooksul; edaspidi sotsiaalset elu elan vaid utlibi kohvikus või koduseinte vahel. Kui ühel päeval saabub 10. juuni, siis pärast seda: jauran kõrtsides, mängin arvutimänge, vaatan filme.

Muus osas pühapäeva uimerdasin maha, käisin poes, sõin šokolaadi. Kella viieks olin nii väsinud, et läksin magama, vahepeal ärkasin üles, rääkisin tunnikese korterikaaslasega ning sellele järgnevalt magasin hommikuni. Bakatöö on endiselt null tähemärki, esitamine kolme ja poole nädala pärast, istun utlibis ja mõtlen, et nüüd kohe hakkan kirjutama. Või siis natuke hiljem.

ever wonder if it’s all for you

30 apr.

Olen avastanud, et palju kergem on midagi öelda, kui viimati kirjutatu ei jää absoluutselt teise ajastusse. Seega siit ka minu lubadus kirjutada edaspidi lühemalt ja tihedamini. Ja sellest, mis on hetkel või eile-täna-homme, mitte sellest, mis oli kuu aega tagasi.

Et alustada lubaduste täitmisega kohe praegu selmet homme, siis ütlen, et eile käisin hipipeol, mis ühtlasi oli potentsiaalselt minu elu viimane ajaloopidu. Põhiline asi, mida märkasin, oli, et mida aeg edasi läheb, seda vähemaks jääb neid kursakaaslasi, kes mõnele üritusele kohale tulevad. Kaks aastat tagasi oli meie esindus parimatel pidudel 30-40 inimest, eluski ei jõudnud kõigi kohalolu märgata ning neid, kellega rääkida polnud veel jõudnud, jagus alati. Eile õhtul aga seisime SKI esisel murul seitsmekesi, nohikutele kohaselt rääkisime bakatööst ja vanuritele kohaselt meenutasime möödunud kolme aastat ülikoolis.

Ja kuigi tegu oli hipipeoga, siis enda grinchilikule olemusele kohaselt minu hipilikkus piirdus õllejoomise ja mu noormehele kuuluvate mirror lense’iga Aviatorsite kandmisega. Aga! Ma ei tea, kas peo enda pärast või muudel põhjustel, oli see minu jaoks üks kõige lemmikumaid ajaloopidusid ning kui see ka viimaseks jääb, siis vähemalt suurejooneliseks viimaseks.

eleanor rigby

28 apr.

Möödunud nädala jooksul jõudsin käia utlibis & Zavoodis, olla haige, tähistada kahte sünnipäeva. Pühapäeva varahommikul koju jõudes oli kindel plaan minna mõneks tunniks magama, ärgata üles ja kirjutada referaat valmis. Selle asemel magama ma küll paariks tunniks läksin, ent järgmisel päeval referaati kirjutasin: null. Selle asemel tutvusin FoxLife’i programmiga (DHW ja True Blood), sõin ja uimerdasin niisama. Lõpuks kesköö paiku tundus kirjutamise alustamine juba üsna kriitilisena, sest tähtaeg oli 12 tunni pärast. Võtsin end siis kokku, kirjutasin midagi paar tundi, tegin paar tundi uinakut ja kirjutasin edasi. Kaheteistkümneks päeval leidsin, et olen maailma kõige näruma referaadi kokku klopsinud ja võin selle dekaanile ära viia küll.

Muidugi uimerdasin seejärel edasi ja kella kuueks kogusin end piisavalt, et ühe kaasajaloolase ja ühe bioloogiga Kevadpäevade mälumängule minna. Suuremas osas motiveeris meid ühe teise kursuse ajaloolase ja ühe teise kursuse keskkonnatehnoloogi võistkondade osalemine, aga ka tasuta õlu. 60-st võistkonnast küll esimeseks ei saanud, ent eelkirjutatud teise kursuse konkurentidele tegime ära ning pärast esimest ja teist vooru olime esinelikus. Siiski võisime osavõttu edukaks pidada ja saame järgmisel aastal oma geeniuste võistkonnaga uuesti üritada.

Kuna mul oli mossitamistuju (mitte küll mälumängu pärast), siis õllejoomise asemel oleksin tahtnud koju minna, jonnida ja suitsetada. Lõpuks aga alkohoolik minus võitis ning läksin sõprade juurde, et hästi kiirelt kolm õlut ära juua ning Öölaulupeole minna. Millegipärast arvasin, et nagu päevalgi, on ka õhtul õudselt soe ning seetõttu olid mu huuled siniseks tõmbumas nii Kassitoomel kui ka Krooksu kõrval trepil istudes.

Järgmisel päeval (mis oli teisipäev), vaatasin poole päevani lakke, käisin poes ja kritseldasin Innocentiuse kirja servale veidi märkusi. Ülejaanud aja tegelesin: pole aimugi, millega. Ja täna, noh, täna lippan kingsepa juurde ja raamatukokku ja püüan end rehabiliteerida.

Eluisu on: ikka otsas.

give me time, give me strength

22 apr.

Lõpetasin just viie koogipõhja küpsetamise ja nende vahele hapukoore määrimise. Kõik kohad on jahu täis, kõik nõud on mustad, prügikasti ei mahu enam mitte midagi. Ja seda kõike ühe koogi pärast. Ilmselgelt oli tegu esimese ja viimase korraga, kus ma lauanurgal veinipudelit taignarullina kasutades olen nõus sellist tunde kestvat rabelemist läbi viima. Tipp oleks muidugi, kui homme õhtul välimus ebakaubanduslikuks ja maitse söödamatuks osutuks. Siis jääks üle vaid: avada järgmine pudel, süüdata järgmine suits.

Viimasest kahest rääkides. Peaaegu kolm ööpäeva tagasi ärkasin hommikul üles, ma ei suutnud neelata, ei tundnud ühtegi lõhna, kehatemperatuur lähenes kolmekümne üheksale ja terve päeva tahtsin: surra. 24h hiljem oli olukord mõnevõrra paranenud, hellitasin juba lootust utlibi külastada ja muidu päevaga midagi asjalikku ette võtta. Sellest lõpuks aga siiski asja ei saanud. Siiski kõigi elukaaslaste ja sõprade keelitustest hoolimata leidsin, et kuigi üle 37 palavikuga ja valusa kurguga utlibi minna pole mõtet, siis läbi vihma ja tuule Zavoodi õlut jooma ikka võib. Mõeldud-tehtud. Väga tähtsasse paika Laial tänaval jõudsin muidugi läbimärjana, föönitasin wc-s kätekuivati all juukseid ja veetsin aega 1-2-3… tundi. Hommikul ärgates olin: terve. Loo moraal: pole olemas probleemi, mida alkohol ei suudaks lahendada.

Ent tegelikult tahtsin öelda ka seda, et homme on mu armsa korterikaaslase sünnipäev ja ma loodan sellest parimat. Või kui miskipärast head nahka ei tule, siis alati jääb järgmine nädal koos Öölaulupeo, eriala kevadkarnevali, volbri, kontserdi ja kõige muuga.

Tchü-üss!