Arhiiv | elusäde RSS feed for this section

jah elada võiks nagu tahaks

11 juuni

Kuigi viimase kahe nädala sisse on jäänud päris mitu kontrolltööd-eksamit-referaati-ettekannet, siis kummalisel kombel olen uskumatult palju jõudnud käia ka trennis, rannas, ujumas, grillimas, saunas, paadiga sõitmas, söömas, filme vaatamas, raamatuid lugemas, pivot mekkimas ja täiesti süüdimatult niisama mölutamas.

Kavatsen järgnevad kolm ja pool kuud jätkata samal lainel.

Tänan tähelepanu eest.

but he talks like a gentleman

10 apr.

Nagu juba heaks tavaks saanud, tähistasime tähelepanu vääriva sõbra vananemist koogi ja 1-2-3-… pudeli šampusega, taustaks vaheldumisi “Happy birthday” ning “When You Were Young”. Sõime kooki, jõime šampsi, tegime halba nalja, head nalja ja arutlesime kutsehariduse madala prestiiži ning 3-aastase bakalaureuse mõttetuse üle. Sekka ka õelad kommentaarid koledate, rumalate ja muul määral ebasümpaatsete inimeste kohta.+ muidugi kuldsed seigad nagu verest sõltuvuses olnud slash vaimuhaiged majakaaslased ning meeldetuletused “inimesi ei saa omada”.

Ehk siis veendusin taaskord, et mul on maailma ägedaimad sõbrad.

Mitte et ma seda juba varem teadnund poleks.

20 jaan.

Sessi ajal kõige enam ma vihkan seda tunnet, mis sul on eksamieelsel päeval ärgates. See teadmine, et järgmine kord magama saad sa minna mitte selle, vaid alles järgmise päeva õhtul.

4 jaan.

Millest tuleneb fenomen, et pmst eranditult kõik noormehed, kes põhikoolis parima välimusega ja tahetuimad olid, on praegu ülekaalulised ja heal juhul lõpetamata keskharidusega?

come on baby light my fire

23 dets.

Hõuli-mõuli, kui ammu ma midagi reaalset kirjutanud ei ole!

Et alustada täiesti algusest, siis pean ütlema, et augustis kolisin ma elama teise kohta, mis sedapuhku asub paneelmajas teisel pool jõge. Augusti veetsin ma suuremas osas erinevates paikades tsiviliseeritud ja urbaniseerunud piirkondadest väljas, ühtlasi pidasime uues kodus soolaleiba ning tähistasin poiss-sõbra ja vanaema sünnipäevasid. Septembris (või õigupoolest küll augusti lõpus) alustasin ma järjekordset õppeaastat Tartu Ülikoolis, sedapuhku küll Masterstudiumis. Septembris veetsin aega mõningate sõpradega, kes tolles kuus vanemaks said. Eelnimetatud kuu lõpus otsustasin pärast pikki laiskuseaastaid lõpuks ometi B-kategooria juhiluba taotlema hakata. Oktoobris: ei teinud ma pmst mitte midagi, mis meelde tuleks. Väga suurte pingutuste tulemusena meenub, et oli eriala rebaste ristimine ning täitsa oktoobri lõpus ka hästi tähtsa sõbranna Nach Deutschland saatmise pidu. Vähem kui nädal hiljem novembri alguses tähistasin parimate sõpradega iseenda vanemaks saamist ning veidi hiljem venna oma. Sinna sekka vorpisin esseid ja referaate, kirjutasin kontrolltöid, põdesin magistritöö teema pärast. Novembris ja detsembris olin volunteer Pimedate Ööde Filmifestivalil, sõin kummikomme, jäätist ja pitsat, müüsin ja rebisin pileteid, vaatasin filme. Detsembris tähistasin ka rummi ja ilusate riietega ülikooli aastapäeva, erialakaaslastega jõule ja iseendaga edukat laisklemist. Võitlesin tuisu ja hangedega nii jala, ühistranspordis kui autoroolis. Lisaks keetsin suppi, spagette ja tatart, vahel praadisin muna ja pannkooke.

Edukad viis kuud or not, nii palju tagantjärgi on raske öelda.

Edaspidi luban olla parem.

lived in bars, danced on tables

19 sept.

Kui välja jätta sõpradest võõrandumine, drama queenitsemine ning eksistentsiaalne kriis nimega “22 ja elus pettunud”, siis on viimased poolteist kuud mu elust olnud üle mõistuse vinged.

And enough said.

all men are created equal!?

3 aug.

Sellist jama on ilmselgelt nii raske kommenteerida, et üle kuu aja pole ma seda üldse teha jõudnud. See-eest võin nüüd öelda, et vahepealse perioodi jooksul olen ma lõpetanud BA ja saanud tasuta MA-sse, käinud Põhja-Itaalias ja folgil, otsinud meeleheite piiril triivides uut korterit, viimaks ometi leidnud selle. Vahepealsel ajal veetnud aega ja tõstnud pudelit pere, sõprade ja poiss-sõbraga; mõelnud, et peaks hakkama mõtlema järgmisele õppeastmele. Olen viimased kuu aega veetnud enam kui täisväärtuslikult ning mõtlen, et veel peaaegu terve kuu sama täisväärtuslikult sisustatud aega on veel ees.

Ja öelgu mida iganes, siis sellegipoolest kohe üldse ei ole ju. All men created equal, ma mõtlen.

sellist jama on raske kommenteerida

28 juuni

Väljas on palav ning mul on kõht tühi ja üsna kiire, nii et pikka juttu ei tee.

Vahepeal olen tähistanud sõbra lõpetamist, mis pidi olema “saame kell seitse kokku ja joome veidi šampust”, ent millest sai “lähme nüüd poodi, et saaks juua viina ananassimahlaga ja seejärel suunduda Zavoodi”. Ehk siis viisaka poole kümneks kojumineku asemel jõudsin koju siis, kui kell oli seitse ja päike juba kõrgel taevas.

Järgnevalt puhkasin ennast välja, et jaanilaupäevaks, mis mingil põhjusel osadele inimestele hästi tähtis on, fresh & funky olla. Rahva tungival nõudmisel veetsin selle tähtpäeva Põhja-Eestis koos teiste heade inimestega grillides, süües, juues, suitsu ja roppu nalja tehes. Oli üle aastate, kui mitte üleüldse, meeleolukaim 23. juuni tähistamine.

Pärast jaanipäeva ei läinud tagasi Tartusse, vaid aelesin mõned päevad kodus; käisin poes, sõin, passisin, vaatasin telekat ja lage. Laupäeval suundusin aga siiski tagasi Lõuna-Eestisse, sest bussipilet maksab siis 60 krooni ja pealegi olin peiksile lubanud temaga kohtuda. Üle üsna pika aja nägin ka korterikaaslast, nii et nädalavahetuse sisustatuse üle ei kurda.

Aga nagu ka eelmises postituses öeldud: nüüd on esmaspäev ning mõne aja pärast lippan sõbra bakalaureuse kättesaamise tähistamisele. Ning homme samal ajal: enda omale.

Rõõmust just ei kilju, ent suurt viga sel elukesel pole ka.

how soon is now

21 juuni

Pole ilmselt mõtet teeselda, et ma reaalselt ka rohkem kui paari esimese nädala jooksul ülepäeviti midagi kirjutama jõuaks. Ent samas ehk on praegu tegu olnud head over heels olukorraga, kus ei oska oma (taas)leitud vabadusega mitte midagi peale lolluste tegemise peale hakata.

Igaljuhul on viimased peaaegu kaks nädalat möödunud kokkusulanult ja udus. 9. juunil kaitsesin edukalt bakalaureusetööd ning sellele järgnevalt jõin viie hästi tähtsa inimesega Lossi vastas teadagi millisel haljasalal šampust. Hiljem selles samas kohas ning  ka tolles Laia tänava kohas 2 x 0,5 Premium = 35 krooni õlut. Nägin umbkaudu sadat sõpra-tuttavat, kes kõik õnnitlesid, kallistasid ja muidu nummid olid. Koju jõudsin, nagu hea tava ette näeb, siis, kui päike paistis.

Järgmisel päeval kaitses lõputööd mu korterikaaslane ning kuigi poole üheks ma ei olnud veel ei kaine ega eriti ärkvel, siis alustasin päeva kohvi asemel vahuveiniga ning õhtul veetsin taaskord aega sõpa-hõumi-brüderite seltsis. Sedapuhku oli tegu fellow 2007 sisseastunud ajaloolastega, kellega võtsime õlut ja tegime maailma parimat lolli nalja. Samas kuna eelmisel ööl olin maganud ehk muljetavaldavad neli tundi, siis biiti eriti polnud ning koju jõudsin maksimaalselt kolmest.

Sellele järgneval päeval mölutasin kodus ning lõpuks jõudsin üle kolme kuu ka kodulinna, kus üsnagi meeldivalt family– ja kultuuristaffiga aega veetsin. Teisipäeval tulin tagasi koju ning tähistasin Toomemäel Rocki joomise ja Max Payne’i relvadest rääkimisega peiksi viimase eksami edukat sooritust. Järgnevad kolm päeva hästi lühidalt kokku võetuna olime vanad ja igavad ning vaatasime diivanil vedeledes jalgpalli ja selle puudumisel reality-show‘sid. Siiski vahepeal läks peiks koju ning tema asemel veetsin aega kolme hea sõbra ja kolme pudeli veiniga ning ühel teisel õhtul käisin kontserdil. Kuskile mujale aga ei jõudnud ning tegelesin: mitte millegagi.  Ning tunne oli: nii hea.

Reede õhtut plaanisin veeta üksi kodus õlle, jalgpalli ja Heroes 3-ga, aga pool kümme kontakteerus minuga (kõrtsi)kaaslane ning leidis, et võiks: juua. Mõeldud-tehtud. 0,7 liitrit rummi, 1,5 liitrit Sangriat ja neli inimest kõlab nagu hea õhtu valem. Ei? Jah? Ilmselgelt ei. Seetõttu laupäev oli minu family-time ning pühapäev me-time ning täna olen ma viimaks ometi kohustatud asjalikuks hakkama ja midagi oma tulevase elu jaoks ette võtma.

Tschüss!

summertime and the living is easy

9 juuni

Noh.

Tehtud.

Epic.

Ja magistris näeme.

Raisk.