Arhiiv | going nowhere RSS feed for this section

5 mai

look right through me, look right through me

28 apr.

Olen sattunud eriti rumalasse olukorda, kus veel mõned nädalad tagasi mõtlesin, et things are starting to look up ja nüüd tunnen, et ei ole ikka mitte kuskile jõudnud. Pigem veel enam – et olen kehvemas olukorras kui kuu – poolteist tagasi mõeldes, et kui see lõppematu ja igavesti rõhuv talv läbi saab, siis läheb kõik palju paremaks. Pigem tunnen nüüd, et on vastupidi. Et kui nüüd see igavesti kestev talv tõepoolest läbi on saanud ja inimesed rõõmsalt flip-flopse jala otsa lükkavad, siis mina tunnen ennast iga päevaga aina enam närbuvat nagu viimane lumekuhi aianurgas, kes teab, et tema aeg on ümber saanud.

Tõtt-öelda pole mul mitte kedagi süüdistada. Nagu ikka, teeb minu enda käitumine vihaseks. Ja kurvaks. Ja haledaks. Ehk olen enda vastu liiga karm, aga tunnen ennast murduvat; et olen teinud koleda kuriteo ja jäänud selle eest karistamata. Et süümepiinad sellest ei lase mul oma asjadele keskenduda, et ma ei saa oma eluga edasi minna. Et ma nõnda sooviks to come clean ja kõik üles tunnistada, aga pole seda kellelegi teha. Ja see närib mul hinge seest.

7 dets.

ta vihkas iseend

nii intensiivselt

et maksis kätte kõigile

kes teda armastasid

see oli tema viis

panna end kannatama

see oli tema viis

paluda rohkemat

you better learn to swim

29 okt.

Mida harvem ma siia kirjutan, seda harvem on mul siin midagi öelda.

lived in bars, danced on tables

19 sept.

Kui välja jätta sõpradest võõrandumine, drama queenitsemine ning eksistentsiaalne kriis nimega “22 ja elus pettunud”, siis on viimased poolteist kuud mu elust olnud üle mõistuse vinged.

And enough said.

come and tell me when it’s time to

14 mai

Ma ei oska ennast distsiplineerida. Ma vihkan seda. Ja veel enam vihkan ma seda, et olen alates veebruarist pidevalt midagi teinud, ent kuhugi ei jõua ikkagi. Teen ja teen, aga tulemust pole. Isegi kõik teise kursuse brüder-hõumid-erialakaaslased ütlevad, et alati, kui nad raamatukogu külastavad, olen mina seal. Ja nii ongi. Ma ei saa aru, kas ma rabelen tühja, sest olen rumal või ei olegi lihtsalt reaalselt midagi erilist teinud. Ma ei oska seada konkreetseid eesmärke ning kui mul neid pole, siis ma ei saa midagi ju täita ka. Seetõttu ma nii igatsengi tuima eksamiteks tuupimist. Ma tean siis täpselt, mida minult oodatakse, mul on seega kindel eesmärk, mida täita ning kõik ongi korras. Aga nüüd ma tunnen, et ma ei tea, mida täpselt minult oodatakse. Ma ei tea, kui palju ma pean panustama, et saada suurepärane või väga hea hinne, ma ei tea, kas minu töö praegune tase selliseid tulemusi võimaldab.

Ma olen loobunud teiste kuuldes virisemisest, sest tüütu olemine frustreerib nii mind ennast kui ilmselgelt ka teisi. Seega ma lihtsalt virisen siin, kus on iga inimese enda valik, kas lugeda või mitte. Ja tõepoolest – üsna ükskõik mul ju ongi, kas keegi seda loeb või ei. Igaljuhul tahtsin öelda seda, et mina ei ole võimeline panema endale eesmärke “Kirjutan tööst kaks lehekülge valmis ning siis mängin tund aega Assassin’s Creedi”. Ma võin seda ju teha, ent reaalsus on pigem selline, et kirjutan pool lehekülge ja siis mängin neli tundi Assassin’s Creedi. Mõistlik – ei. Möödapääsmatu – jah.

Ilmselgelt vajan abi.

living is easy with eyes closed

11 mai

Countdown-kell siin ütleb kohe-kohe, et game over. Ma ei tea, mida ma ootan. Maailma lõppu? Taevast ilmutust? Ehk oleks nüüd viimaks õige endale aru anda, et aega kuskilt juurde ei teki ning ma pean ennast kas meeletult sundima hakkama, teesklema, et ööpäevas on vähemalt 36 tundi või… või lõpetama ülikooli sügisel.

Tunnen, et see, mis praegu toimub, ei juhtu minuga ning ajutiselt ma lihtsalt elan kellegi teise elu. Aga pole hullu! Kohe saab see mööda ning ma olen taas tagasi oma vanas maailmas, kus ma lihtsalt keerutan pöidlaid, vahin lakke, mölutan päevad hommikust õhtusse. Ainult mulle ei mahu pähe, et selle tegemiseks on mul vaja eelnevalt kellegi teise ellu kuuluv bakalaureusetöö ära esitada.

same shit, different day

8 mai

Kuna lubadus regulaarselt kirjutada antud, siis siin see taas on.

Kuigi alates esmaspäevast olen isegi üht-teist kirja pannud, siis pole ma lõputööga kaugeltki graafikus ning pean vägagi hakkama pedaali tallama. Kurb ongi just see, et suurt midagi baka jaoks tehtud pole ning samas pole ka kuskil teises valdkonnas millegagi tegelnud. Rohkem on asi taandnud sellele, et vahin lakke ja keerutan pöidlaid. Ning mõtlen, et täna olen pöörasel kombel produktiivne. Kukub välja aga nii, nagu eelnevalt mainitud ning lisan ka uued tervistkahjustavad lõputöö kirjutamiseks  väga vajalikud harjumused nagu pidev Coca-Cola ning kohvi konsumeerimine ning närvilisusest-ärrituvusest suitsetamine. Sõltuvust ma sellest küll kujundada ei kavatse ning pärast 10. juunit oleks endiselt “I don’t love you, Philip Morris.” Ent praegu sellegipoolest. Kofeiin ja nikotiin, sest kuidagi peab tasanadama enda maa-aluse pöialpoisi elu traagikat, seda hommikul vara kaevandusse (tuntud ka kui TÜ raamatukogu) tööle minemist ning õhtul pimeduse saabudes välja roomamist. Praegu on kõik vastik ja kurb, sest igal hommikul ärgates mõtlen, et vihkan oma elu.

Tahan puhata ja lollitada ja mängida ning üldse mitte kõrghariduse omandamisele mõelda.

Ja muidu, icing on the cake. Nägin täna oma poiss-sõbra endist tüdrukut. Ei ole ennast kunagi varem nii koleda ja alaväärsena tundnud.

awake is the new sleep

3 mai

Pärast eelmise sissekande postitamist midagi ülipõhjapanevat toimunud pole. Oli volber koos oma rongkäigu ja perelõuna ja šampajoomise ja pildistamisega. Oli sellele järgneval päeval supihommik ja koristamine ja piknik (millest viimasele ma küll ei jõudnud, sest: magasin maha). Kuigi hästi tark plaan oleks olnud õhtul koju jääda, ennast välja magada ning järgmisel päeval lõpuks ometi asjalikuks hakata, siis selle asemel täitsin antud lubadust ja paraku ka oma tegelikku soovi ning läksin Rokikluppi Vennaskonda kuulama. Mis oli mõistlik valik, sest kontsert oli oluliselt parem kui eelmised ning muidu oli ka mul lihtsalt erakordselt hea õhtu. Ühtlasi võtsin ka vastu otsuse, et see oli mu viimane lollitamine-jauramine järgneva kuu jooksul; edaspidi sotsiaalset elu elan vaid utlibi kohvikus või koduseinte vahel. Kui ühel päeval saabub 10. juuni, siis pärast seda: jauran kõrtsides, mängin arvutimänge, vaatan filme.

Muus osas pühapäeva uimerdasin maha, käisin poes, sõin šokolaadi. Kella viieks olin nii väsinud, et läksin magama, vahepeal ärkasin üles, rääkisin tunnikese korterikaaslasega ning sellele järgnevalt magasin hommikuni. Bakatöö on endiselt null tähemärki, esitamine kolme ja poole nädala pärast, istun utlibis ja mõtlen, et nüüd kohe hakkan kirjutama. Või siis natuke hiljem.

eleanor rigby

28 apr.

Möödunud nädala jooksul jõudsin käia utlibis & Zavoodis, olla haige, tähistada kahte sünnipäeva. Pühapäeva varahommikul koju jõudes oli kindel plaan minna mõneks tunniks magama, ärgata üles ja kirjutada referaat valmis. Selle asemel magama ma küll paariks tunniks läksin, ent järgmisel päeval referaati kirjutasin: null. Selle asemel tutvusin FoxLife’i programmiga (DHW ja True Blood), sõin ja uimerdasin niisama. Lõpuks kesköö paiku tundus kirjutamise alustamine juba üsna kriitilisena, sest tähtaeg oli 12 tunni pärast. Võtsin end siis kokku, kirjutasin midagi paar tundi, tegin paar tundi uinakut ja kirjutasin edasi. Kaheteistkümneks päeval leidsin, et olen maailma kõige näruma referaadi kokku klopsinud ja võin selle dekaanile ära viia küll.

Muidugi uimerdasin seejärel edasi ja kella kuueks kogusin end piisavalt, et ühe kaasajaloolase ja ühe bioloogiga Kevadpäevade mälumängule minna. Suuremas osas motiveeris meid ühe teise kursuse ajaloolase ja ühe teise kursuse keskkonnatehnoloogi võistkondade osalemine, aga ka tasuta õlu. 60-st võistkonnast küll esimeseks ei saanud, ent eelkirjutatud teise kursuse konkurentidele tegime ära ning pärast esimest ja teist vooru olime esinelikus. Siiski võisime osavõttu edukaks pidada ja saame järgmisel aastal oma geeniuste võistkonnaga uuesti üritada.

Kuna mul oli mossitamistuju (mitte küll mälumängu pärast), siis õllejoomise asemel oleksin tahtnud koju minna, jonnida ja suitsetada. Lõpuks aga alkohoolik minus võitis ning läksin sõprade juurde, et hästi kiirelt kolm õlut ära juua ning Öölaulupeole minna. Millegipärast arvasin, et nagu päevalgi, on ka õhtul õudselt soe ning seetõttu olid mu huuled siniseks tõmbumas nii Kassitoomel kui ka Krooksu kõrval trepil istudes.

Järgmisel päeval (mis oli teisipäev), vaatasin poole päevani lakke, käisin poes ja kritseldasin Innocentiuse kirja servale veidi märkusi. Ülejaanud aja tegelesin: pole aimugi, millega. Ja täna, noh, täna lippan kingsepa juurde ja raamatukokku ja püüan end rehabiliteerida.

Eluisu on: ikka otsas.