Arhiiv | kuniks elu RSS feed for this section

look right through me, look right through me

28 apr.

Olen sattunud eriti rumalasse olukorda, kus veel mõned nädalad tagasi mõtlesin, et things are starting to look up ja nüüd tunnen, et ei ole ikka mitte kuskile jõudnud. Pigem veel enam – et olen kehvemas olukorras kui kuu – poolteist tagasi mõeldes, et kui see lõppematu ja igavesti rõhuv talv läbi saab, siis läheb kõik palju paremaks. Pigem tunnen nüüd, et on vastupidi. Et kui nüüd see igavesti kestev talv tõepoolest läbi on saanud ja inimesed rõõmsalt flip-flopse jala otsa lükkavad, siis mina tunnen ennast iga päevaga aina enam närbuvat nagu viimane lumekuhi aianurgas, kes teab, et tema aeg on ümber saanud.

Tõtt-öelda pole mul mitte kedagi süüdistada. Nagu ikka, teeb minu enda käitumine vihaseks. Ja kurvaks. Ja haledaks. Ehk olen enda vastu liiga karm, aga tunnen ennast murduvat; et olen teinud koleda kuriteo ja jäänud selle eest karistamata. Et süümepiinad sellest ei lase mul oma asjadele keskenduda, et ma ei saa oma eluga edasi minna. Et ma nõnda sooviks to come clean ja kõik üles tunnistada, aga pole seda kellelegi teha. Ja see närib mul hinge seest.

22 apr.


get rich or die tryin’

7 mai

Raske öelda, millal ja veel enam – miks – leidsin ma, et terve ülejäänud elu kristianiseerimisest kirjutada on hästi hea mõte.

Ja rikkaks ma ju ka nii ehk naa ei saa.

5 mai

Käesolev postitus on pühendatud kõigile neile, kes satuvad siia blogisse otsinguga “õhksoojuspump ei tööta”.

Kui asi on selles, et sooja õhu asemel puhub külma, siis a) väljas on alla -15 kraadi ja sellega pump enam ei töötagi, b) olete kogemata puldist lülitanud jahutustemperatuurile. Kui lihtsalt ei tööta, siis võite esmalt kontrollida, kas elekter ikka on olemas ning seejärel ka kaaluda, et ehk vajab filter puhastamist.

Tänan tähelepanu eest.

awake is the new sleep

3 mai

Pärast eelmise sissekande postitamist midagi ülipõhjapanevat toimunud pole. Oli volber koos oma rongkäigu ja perelõuna ja šampajoomise ja pildistamisega. Oli sellele järgneval päeval supihommik ja koristamine ja piknik (millest viimasele ma küll ei jõudnud, sest: magasin maha). Kuigi hästi tark plaan oleks olnud õhtul koju jääda, ennast välja magada ning järgmisel päeval lõpuks ometi asjalikuks hakata, siis selle asemel täitsin antud lubadust ja paraku ka oma tegelikku soovi ning läksin Rokikluppi Vennaskonda kuulama. Mis oli mõistlik valik, sest kontsert oli oluliselt parem kui eelmised ning muidu oli ka mul lihtsalt erakordselt hea õhtu. Ühtlasi võtsin ka vastu otsuse, et see oli mu viimane lollitamine-jauramine järgneva kuu jooksul; edaspidi sotsiaalset elu elan vaid utlibi kohvikus või koduseinte vahel. Kui ühel päeval saabub 10. juuni, siis pärast seda: jauran kõrtsides, mängin arvutimänge, vaatan filme.

Muus osas pühapäeva uimerdasin maha, käisin poes, sõin šokolaadi. Kella viieks olin nii väsinud, et läksin magama, vahepeal ärkasin üles, rääkisin tunnikese korterikaaslasega ning sellele järgnevalt magasin hommikuni. Bakatöö on endiselt null tähemärki, esitamine kolme ja poole nädala pärast, istun utlibis ja mõtlen, et nüüd kohe hakkan kirjutama. Või siis natuke hiljem.

eleanor rigby

28 apr.

Möödunud nädala jooksul jõudsin käia utlibis & Zavoodis, olla haige, tähistada kahte sünnipäeva. Pühapäeva varahommikul koju jõudes oli kindel plaan minna mõneks tunniks magama, ärgata üles ja kirjutada referaat valmis. Selle asemel magama ma küll paariks tunniks läksin, ent järgmisel päeval referaati kirjutasin: null. Selle asemel tutvusin FoxLife’i programmiga (DHW ja True Blood), sõin ja uimerdasin niisama. Lõpuks kesköö paiku tundus kirjutamise alustamine juba üsna kriitilisena, sest tähtaeg oli 12 tunni pärast. Võtsin end siis kokku, kirjutasin midagi paar tundi, tegin paar tundi uinakut ja kirjutasin edasi. Kaheteistkümneks päeval leidsin, et olen maailma kõige näruma referaadi kokku klopsinud ja võin selle dekaanile ära viia küll.

Muidugi uimerdasin seejärel edasi ja kella kuueks kogusin end piisavalt, et ühe kaasajaloolase ja ühe bioloogiga Kevadpäevade mälumängule minna. Suuremas osas motiveeris meid ühe teise kursuse ajaloolase ja ühe teise kursuse keskkonnatehnoloogi võistkondade osalemine, aga ka tasuta õlu. 60-st võistkonnast küll esimeseks ei saanud, ent eelkirjutatud teise kursuse konkurentidele tegime ära ning pärast esimest ja teist vooru olime esinelikus. Siiski võisime osavõttu edukaks pidada ja saame järgmisel aastal oma geeniuste võistkonnaga uuesti üritada.

Kuna mul oli mossitamistuju (mitte küll mälumängu pärast), siis õllejoomise asemel oleksin tahtnud koju minna, jonnida ja suitsetada. Lõpuks aga alkohoolik minus võitis ning läksin sõprade juurde, et hästi kiirelt kolm õlut ära juua ning Öölaulupeole minna. Millegipärast arvasin, et nagu päevalgi, on ka õhtul õudselt soe ning seetõttu olid mu huuled siniseks tõmbumas nii Kassitoomel kui ka Krooksu kõrval trepil istudes.

Järgmisel päeval (mis oli teisipäev), vaatasin poole päevani lakke, käisin poes ja kritseldasin Innocentiuse kirja servale veidi märkusi. Ülejaanud aja tegelesin: pole aimugi, millega. Ja täna, noh, täna lippan kingsepa juurde ja raamatukokku ja püüan end rehabiliteerida.

Eluisu on: ikka otsas.

give me time, give me strength

22 apr.

Lõpetasin just viie koogipõhja küpsetamise ja nende vahele hapukoore määrimise. Kõik kohad on jahu täis, kõik nõud on mustad, prügikasti ei mahu enam mitte midagi. Ja seda kõike ühe koogi pärast. Ilmselgelt oli tegu esimese ja viimase korraga, kus ma lauanurgal veinipudelit taignarullina kasutades olen nõus sellist tunde kestvat rabelemist läbi viima. Tipp oleks muidugi, kui homme õhtul välimus ebakaubanduslikuks ja maitse söödamatuks osutuks. Siis jääks üle vaid: avada järgmine pudel, süüdata järgmine suits.

Viimasest kahest rääkides. Peaaegu kolm ööpäeva tagasi ärkasin hommikul üles, ma ei suutnud neelata, ei tundnud ühtegi lõhna, kehatemperatuur lähenes kolmekümne üheksale ja terve päeva tahtsin: surra. 24h hiljem oli olukord mõnevõrra paranenud, hellitasin juba lootust utlibi külastada ja muidu päevaga midagi asjalikku ette võtta. Sellest lõpuks aga siiski asja ei saanud. Siiski kõigi elukaaslaste ja sõprade keelitustest hoolimata leidsin, et kuigi üle 37 palavikuga ja valusa kurguga utlibi minna pole mõtet, siis läbi vihma ja tuule Zavoodi õlut jooma ikka võib. Mõeldud-tehtud. Väga tähtsasse paika Laial tänaval jõudsin muidugi läbimärjana, föönitasin wc-s kätekuivati all juukseid ja veetsin aega 1-2-3… tundi. Hommikul ärgates olin: terve. Loo moraal: pole olemas probleemi, mida alkohol ei suudaks lahendada.

Ent tegelikult tahtsin öelda ka seda, et homme on mu armsa korterikaaslase sünnipäev ja ma loodan sellest parimat. Või kui miskipärast head nahka ei tule, siis alati jääb järgmine nädal koos Öölaulupeo, eriala kevadkarnevali, volbri, kontserdi ja kõige muuga.

Tchü-üss!

10 apr.

Nädal algas esmaspäeva ning kohviku, laptopi, viie tunni bakalaureusetöö ja nelja tassi kohviga. Pärast säärast määramatut pingutust ülikooli lõpetamise suunas (jah, see oli iroonia) leidsin, et olen preemiat väärt. Seega oleksime väga tahtnud minna vaatama seda filmi, aga kuna ilmselgelt on tegu üle pika aja populaarse linateosega, siis soovimata leppida kohtadega kuskil kolmandas reas, tundus õlleklaasi (pudeli tegelikult) tõstmine oluliselt mõistlikuma tegevusena. Muidugi mõte “võtame ühe õlle, homme on kell 10 loeng” tundus juba eos absurdsena, ent kuna tegu oli siiski esmaspäevaga, siis piirdusime viisaka kella kaheni lollimängimisega.

Teisipäeval ärkasin keskpäeval, jõin kolm tassi kohvi ning jätkasin bakalaureusetöö lainel. Ilmselgelt õhtupoole külastasin ühte kohta Jakobi tänaval, printisin 100 lehekülge protokolle ning olin (slash teesklesin) asjalikkust. Tarbitud joovastavate ainete kogus: 0.

Kolmapäeval käisin loengus. Kell kaheksa. Ning veendusin (taaskord), et kaheksased loengud peaksid olema inimõiguste vastased. Hoolimata aine ja teema huvitavusest võitlesin vähemalt tund aega vapralt unega ning üritasin mitte silmi liialt kauaks kinni jätta. Ent kuna tegu oli kaheksase loenguga, siis hiljem toimus: mitte midagi. Leidsin ka, et kuna koolis niigi käisin, siis võin endale süüdimatult lubada ühe päeva lõputööst viilimist. Tulemusena ei teinud ma terve päeva suurt mitte midagi. Õhtul oli mõttes süüa head toitu, avada selle juurde pudel veini ning minna kell 10 magama, aga teatavasti on kolmapäeval kodus mitte passimise traditsioon piisavalt tugev, et sellest plaanist suurt midagi välja ei tulnud. Ent. Tavapärase joome-odavat-šampust-ja-lähme-siis-kõrtsi asemel tabas meid pool kümme äkkmõte juua veel veini, teha end ilusaks ja minna klubisse. Raske kirjeldada muidugi, mis meie peades sel hetkel võis toimuda, sest viimati käisime klubis: nii ammu, et ei mäleta, aga mis seal ikka, mõeldud-tehtud. Muusika oli halb, inimesed olid rumalad ja koledad ning meil oli igav. Pidasime vastu suurejoonelised poolteist tundi ning seejärel sättisime sammud kodukõrtsi. Olenemata tavatust melust jõudsime koju viisakalt veidi enne kolme.

Neljapäeval teadsin, et ei saa tühjapanemisega jätkata ning selle saatel veetsin kuus tundi koos Innocentius III ja sõnaraamatuga utlibis. Koju jõudes oli kell pool kümme, tuba rahvast täis ning jutuvada segunenud tubaka imala lõhnaga. Polnud tuju, polnud biiti, ent kuna sõbrad justkui olid, siis otsustasin õhtule võimaluse anda. Samas: oleks võinud ka mitte. Sest tulemus oli kõigest diskussioon, mis kasvas üle väga inetuks solvamiseks, mille tagajärjed siiani end kurvalt tunda annavad. Seega teisied läksid õue, mina läksin magama.

Reedel vabakuulasin Mart Laari ning lootsin, et olen eelneva õhtu arusaamatused suutnud ära siluda, ent võta näpust. “Võtame hiljem ühendust, teeme õhtul midagi” osutus pelgalt viisakuseks ning seda kõnet ma ootama jäingi. Samas ei saanud lasta end asjade kurvast olukorrast heidutada ning positiivse poolena avastasime kodukõrtsi maagilise pakkumise 2 Premiumit 35 krooni eest.

kui otsa saand on rumm

27 märts

Käisin täna (või eile, kui kellaaega vaadata) sõbranna poisi punkrockbändi kontserdil. Teised olid innukad natuke lesbilised groupie’d, ma olin mitte nii innukas paparatso. Ja kuigi oli äge ja me saime piletita sisse ja backstage’is punkareid joomas vaadata ja mulle kõik üleüldse meeldis, siis koju jõudsin ikkagi enne kahteteist.

Ma ei tea, kas pole biiti või… või olen ma lihtsalt vanaks jäänud.

coming of age

23 märts

Rohkem kui varasematel aegadel olen ma bakalaureuse peatse lõpetamise, 21 saamise, eraldi elamise ja kõige muu sarnasega seoses hakanud mõtlema sellele, mis see on, mida päriselt teen ja mida tegema hakkama peaksin. Ühtlasi olen ka avastanud, et: mul pole aimugi. Kümneid, kui mitte sadu kordi olen kuulnud erinevatelt tuttavatelt-sõpradelt fraasi, et “siis, kui kool läbi saab”, “siis, kui tööle lähen”, “siis, kui suureks saan…” Teoorias peaks ju juba ka ülikool olema see Päris Elu, kus keegi enam ei õpeta ja mida sa ise elad. Vähemalt on see see, mida mõtlesin põhikoolis, keskkoolis, ülikooli alguses… Praktikas tundub ta mulle aga enam kui kunagi varem vaid lapsepõlve pikendusena. Ainult et šokolaadi asemel ostame poest veini ning nukkude ja autode asemel mängime üksteisega. Veel on ehk muutunud ka aadress ning õppeaste, aga kas sellele lisaks ka mõtteviis ja silmavaade? Tahaks ju mõelda, et jah, ent rohkem tundub nagu…ei. Samas ärge saage valesti aru, mulle väga meeldib see lapsepõlve pikendamine, vanemate kulul elamine, mitte millegi eest vastutamine, hommikutundideni lolli mängimine. Samas see teine, täiskasvanulik pool minust mõtleb, et kas ma mitte ei püüa end teha kellekski, kes ma tegelikult ei ole. Sest pole mulle õigupoolest olnud aastaid ja aastaid omane lapsikuste tegemine, niisama asjatult hommiku õhtuks või õhtu hommikuks jauramine ja täiesti sisutühi ajakulutamine. Ent samas teen ma seda praegu varasemast kordades rohkem ning ei teagi, miks. Sest mul varemalt see periood vahele jäi? Või sest sellist asja saab teha vaid siis, kui tegelikult kõik korras on? On hea, aga samas tunnen, et minu jaoks ehk vale või liiga hilja. Mitte et ma vanuselt ülemäära vana oleksin, ent vahepeal on tunne küll. Praegu see lihtsalt paneb mind mõtlema ja põhjapanevamaid tagajärgi endaga kaasa ei too, ent ehk ühel teisel päeval…?

Kui noorem olin, siis kujutasin alati ette, milline on mu elu siis, kui suureks kasvan. Tihti leian end ka nüüd, ehk 5-6 aastat hiljem sarnastelt mõtetelt, aga tolleagsete mõlgutuste asemel on ideaal asendunud reaalsusega ning reaalsuses ma ei tea, mida teen või mida tegema hakkan. Muuhulgas ei suuda ka tabada, mis päästaks mind välja sellest mülkast, kuhu kukkunud olen, sest ma ei tea, mida peale hakata või mis see on, mis minuga juhtus. Pikendan lapsepõlve või hakkan Suureks Inimeseks. Ei ole sellist tunnet, et tegelikult kummassegi kategooriasse sobituksin, sest kummagagi eriti rahul ei ole, kumbki mind päris õigesti ei defineeri, sest kumbki ka päris hästi välja ei tule. Või äkki see, mis praegu on, ongi igavene normal state of being ja edaspidi midagi kunagi kuskile ei muutugi.

Identiteedikriis küll mitte, ent ideaalide kaotus ja keskpärasusega leppimine? Võib-olla.