Arhiiv | lucky day! RSS feed for this section

kui põleb linn ja tuhka langeb

21 mai

Pärast nelja aastat ülikoolis käimist hakkan ma lõpuks ometi asjale pihta saama. Esimest korda selle aja jooksul on mu sess möödumas nii, et pole olnud ühtegi: a) viimase minuti paanikas kirjutamist-õppimist, b) magamata ööd, c) vahetult enne eksamit küüntenärimist. Tänu sellele pole ma ka kunagi varem oma tulemustega nii rahul olnud kui praegu. Ning erinevalt mõnest varasemast korrast, kus suur osa – et mitte öelda enamus – mu  hindest on tulnud tänu fortuuna soosingule, siis nüüd tunnen siiralt, et olen iga hea tulemuse 100% välja teeninud.

Edu saladus? Hakka eksamiks õppima ja esseed kirjutama varem, kui eelmisel päeval. Võib tunduda uskumatu, aga see töötab!

Ning jah, mul läks neli aastat aega, et see imeline teooria praktikaks muuta.

when the music’s over

14 apr.

Kaks korda oma ülikooliaastate jooksul olen saanud hakkama sellise lollusega nagu oma rahakoti ära kaotamine. Esimesel korral juhtus see esimese kursuse jõulupeo afterpartyl kõigi joodikute kodus Zavoodis, kus ma suutsin rahakoti laua alla poetada ja sinna ka jätta. Avastasin selle muidugimõista järgmisel päeval, kui väga oli vaja lõunase söögikorra eest maksta, ent mida polnud, oli rahakott. Tol korral sain kõne sõbralt, kes teatas, et tema sõber leidis minu rahakoti ning sain selle veel samal õhtul kätte. Ainsad kaotused olid ka hingelised.

Teisel korral juhtus see eile. Oli kena päev, mina olin kolm ja pool aastat vanem ning kaine, aga ilmselgelt veel lollim. Taas avastasin selle järgmisel päeval, kui õudselt oli vaja millegi eest maksta – seekord küll piima, mitte pohmatoidu. Järgnes tavapärane hullumine, mille jooksul ma 3-5 korda tõstsin kõik asjad kotist välja ja kotti tagasi, tühjendasin sahtleid ja riiuleid, vaatlesin tolmuseid diivanialuseid. Sellele järgnes ratsionaalne periood, mil üritasin rahulikult läbi mõelda, kuhu ma võisin selle kaotada ja kus mul seda õigupoolest viimati vaja läks. Hakkasin juba mõtlema kõigile õudsetele ja tüütutele asjadele nagu pangakaartide sulgemised, uute deebetite, id-de, raamatukogu- ja üliõpilaskaartide taotlemised. Ent siis päästis mind imeline e-mail fitness-klubist, mille kaudu sain teada, et hajameelne ja trennist väsinud mina olin rahakoti lockerisse unustanud ning saan selle administraatori käest kätte.

Saab vaid nentida, et jumal hoiab lolle ja joodikuid.

Only one question remains: kumb ma olen.

ever wonder if it’s all for you

30 apr.

Olen avastanud, et palju kergem on midagi öelda, kui viimati kirjutatu ei jää absoluutselt teise ajastusse. Seega siit ka minu lubadus kirjutada edaspidi lühemalt ja tihedamini. Ja sellest, mis on hetkel või eile-täna-homme, mitte sellest, mis oli kuu aega tagasi.

Et alustada lubaduste täitmisega kohe praegu selmet homme, siis ütlen, et eile käisin hipipeol, mis ühtlasi oli potentsiaalselt minu elu viimane ajaloopidu. Põhiline asi, mida märkasin, oli, et mida aeg edasi läheb, seda vähemaks jääb neid kursakaaslasi, kes mõnele üritusele kohale tulevad. Kaks aastat tagasi oli meie esindus parimatel pidudel 30-40 inimest, eluski ei jõudnud kõigi kohalolu märgata ning neid, kellega rääkida polnud veel jõudnud, jagus alati. Eile õhtul aga seisime SKI esisel murul seitsmekesi, nohikutele kohaselt rääkisime bakatööst ja vanuritele kohaselt meenutasime möödunud kolme aastat ülikoolis.

Ja kuigi tegu oli hipipeoga, siis enda grinchilikule olemusele kohaselt minu hipilikkus piirdus õllejoomise ja mu noormehele kuuluvate mirror lense’iga Aviatorsite kandmisega. Aga! Ma ei tea, kas peo enda pärast või muudel põhjustel, oli see minu jaoks üks kõige lemmikumaid ajaloopidusid ning kui see ka viimaseks jääb, siis vähemalt suurejooneliseks viimaseks.

soojust värve rõõmu vabadust

1 apr.

Eile hommikul pärast 8.15 alanud loengut seisime kamraadidega Lossi fuajees ning ootasime, et kell saaks 10 ning alkoholimüük algaks. 9.58 suundusime Rüütli tänava Super Alko poole ning viis minutit hiljem avasime õllepurgi ja ühtlasi ka Pirohooaja. Et see siiski märtsis tehtud saaks. Siis ma muidugi ei teadnud veel, et kuna kolmapäev on ikkagi date night, siis jõuan sinna enne märtsi lõppu veel tagasi.

Ent nüüd on see igaljuhul tehtud, kahekordselt. Päike paistab, tagiga on palav ning  kohe ma lippan poodi ja siis sõprade juurde õlut jooma.

Ja millal ma viimati mainisin, et elan kõige paganama imelisemat elu?!

7 dets.

Viimased nädalad on olnud enam kui hullumeelsed. Alates minu sünnipäevast novembri alguses kuni praeguseni. Ei oskagi kuskilt alustada ning ei näe ka vajadust tervet seda perioodi kirjeldustega katta. Nii ehk naa need, kes teavad, teavad nagunii.

Sõna otseses mõttes läbi sõrmede on libisenud viimased kaks nädalat. Ma ei teagi, mida ma õigupoolest teinud olen, ent kodus olen käinud vaid magamas ning sedagi ööpäevas mõneks üksikuks tunniks. Pesu pesemisest ja ahju kütmisest rääkimata. Ehk siis olnud on erinevad öised üritused 1-2-3-jne, PÖFF, occasional kool. Uued kohad, uued inimesed. Vahele on mahtunud ka bakaemo koos üleüldise akadeemilise luuserlusega; palju kino, palju õlut, palju tantsu, palju minnalaskmismeeleolu.

Tipphetked on kahtlemata olnud eelmine teisipäev ja äsjamöödunud laupäev. Laupäeval hüpates koos teiste vabatahtlikega ning röökides täiest kõrist kaasa 80s coming back’i ja Love will tear us apart’i. Sealjuures on olnud veel lisaks sada muud korda, kus olen kandnud ruudulist kleiti või seisnud vihmas või teinud kiirjoomist või naernud kaasa halbadele filmidele. Olen söönud palju kummikomme ja joonud oksendamiseni energiajooki ja öelnud filmi sisse juhatades vale pealkirja. Olen vaadanud häid filme ja halbu filme ja eriti halbu filme. Kandnud ilusat kleiti ja joonud Vana Tallinnat nagu täpselt samal kuupäeval eelmiselgi aastal.

Olen skoorinud koolis ettekandega, olen esitanud avalduse kaitsta bakalaureusetööd, olen käinud loengus, aga lasknud ka loenguid üle.

Olen teinud kõike seda ja veel palju muud.

Peaksin tõesti tihedamini postitama.

17 mai

Pärast Vene Föderatsiooni külastamist on minu ellu mahtunud veel tudengite kevadpäevad koos öölaulupeo, volbri ja heategevuskontserdiga, siis ajaloolaste kevadkarneval, mõned niisama lokaalikülastused ja õppimine, õppimine, õppimine. Isegi ühe eksamiga olen selle aja jooksul ühele poole saanud ning viimase pooleteise nädala sees pole ühelgi õhtul koju jõudnud pärast kümmet, sest lihtsalt noh…õppida on vaja. Ehk siis akadeemiline elu on hetkel ainus, mis mul on ning tegelikult on see vahelduseks isegi meeldiv. Või kui mitte meeldiv, siis vähemasti muudab tulevikus terendava naasmise sotsiaalsfääri sellevõrra nauditavamaks.

Nagu ikka, ei näe ma mõtet kirjutada lahti mitu nädalat tagasi toimunud sündmusi, pean oluliseks vaid nende mainimist ja seda olen ma juba teinud. Vahepeal olen ühe korra ka Tallinnasse jõudnud, ent sealne aeg kulus jäägitult Henry Kissingerile ja XX sajandi ajaloo eksamiks õppimisele. Kuigi eksami tulemust siiani ei tea, pole mul vist head nahka loota, nii et seetõttu hetkel pingutangi, et vähemasti teised eksamid topelthästi sooritada. Täna hommikupoolikul lõpetatud ja sajaprotsendiliselt pastakast väljaimetud Eesti varauusaja retsensioon jesuiitide tegevust tutvustavale teosele selleks muidugi parim algus pole. Tänase õhtu ja öö kavatsen aga veeta Onu Tomi onnikese ja abolitsionistide seltsis, nii et homne Eesti lähiajalugu on ilmselt veelkord meeliülendavam, kui silmi lahti hoida ei suuda. Järgnevasse nädalasse pean suutma mahutada neli koolipäeva, referaadi abolitsionismist, essee kogemustest arheoloogilistel väljakaevamistel, referaadi veel väljaselgitamata teemal, sooritama vene ja prantsuse keeles semestri lõpuarvestuse ning tutvuma kasvõi põgusalt prantsuse keeles oleva lektüüriga, mille tundmist minult veidi enam kui nädala pärast oodatakse. Ehk vääriks ka mainimist, et laupäeva ja pühapäeva veedan teispool Soome lahte, mis tähendab, et kõige eelneva sooritamiseks on mul aega napid viis päeva. Ei teagi, kas rõõmustada või kurvastada, ent kui need möödas on, siis eksamiteks õppimine tundub olevat käkitegu.