Arhiiv | new beginnings RSS feed for this section

kui põleb linn ja tuhka langeb

21 mai

Pärast nelja aastat ülikoolis käimist hakkan ma lõpuks ometi asjale pihta saama. Esimest korda selle aja jooksul on mu sess möödumas nii, et pole olnud ühtegi: a) viimase minuti paanikas kirjutamist-õppimist, b) magamata ööd, c) vahetult enne eksamit küüntenärimist. Tänu sellele pole ma ka kunagi varem oma tulemustega nii rahul olnud kui praegu. Ning erinevalt mõnest varasemast korrast, kus suur osa – et mitte öelda enamus – mu  hindest on tulnud tänu fortuuna soosingule, siis nüüd tunnen siiralt, et olen iga hea tulemuse 100% välja teeninud.

Edu saladus? Hakka eksamiks õppima ja esseed kirjutama varem, kui eelmisel päeval. Võib tunduda uskumatu, aga see töötab!

Ning jah, mul läks neli aastat aega, et see imeline teooria praktikaks muuta.

the world i love, the trains i hop

10 apr.

Ühel kenal päeval küsis mu hea sõbranna, miks ma enam ei blogi. Vastasin talle pikemalt mõtlemata, et mul ei ole oma elu kohta midagi öelda. Ning ei saa eitada, et kahtlemata on antud väide tõene. Ent samas jällegi – millal mul varem on olnud midagi öelda? Ikka ja alati on need olnud suvalised kontekstivälised killud mu elust ja juhtumistest, mis mulle mingil hetkel on jagamis- või vähemalt meenutamisväärsetena tundunud. Kui ma oleksin need tol korral ütlemata jätnud, ei oleks ilmselt mitte keegi sellest kaotanud. Kui ma need olin välja öelnud – ilmselt ei andnud ka see kellelegi midagi märkimisväärset juurde. Ometigi tegin ma seda. Miks? Ilmselt sundis see sõbranna esitatud küsimus meenutama asjaolu, et tol ajal, kui regulaarselt midagi kirja panin, suutsin oma mõtteid kirjalikult kordades paremini väljendada kui praegu. Suutsin midagi enda jaoks selgelt sõnadesse panna, probleeme ja mõtteid formuleerida ning mitte ainult blogis vaid ka õppetöös olukorda sellega parandada. Lisaks ei saa salata, et nii mõnelgi korral päästis just kirjalikus vormis iseendale virisemine nii mõnestki meeleheitlikust olukorrast ja suheterikkumisest, mis muidu hetkelise keevalisuse korral saatuslikuks võinuks osutuda. And last but not least – alati oli mul võimalus lugeda, mida ja kui tobedat ma mõtlesin, say, viis aastat tagasi.

Ja seega siin see siis ongi. Põhjendus, miks uuesti alustada. And yet once again.

12 apr.

Aitab.

Aitab show’dest, näitemängudest, teesklemisest.

Sel korral olen ma mina ise.

i’ll see you in my dreams

13 veebr.

Liina ja Õnne läksid ära ning see päev oli oma olemusele kohaselt sombune, hall ja uduvihma täis. Nad on nüüd ära olnud viis päeva ning see tundub nagu igavik. Kõik on nii imelik ja igatsen neid x100. Tunne on naljakas, aga aina kindlamaks saab see, et tulgu mis tuleb, Voronež aprill 2009 on küll viisaastakuplaanis.

Ent muuga edasi minnes – uus semester, uus kodu, uus elu. Eesti ajalooga tegin igaljuhul väga õige valiku, uue elukohaga olen ka üsna rahul. Pole küll päris kodune tunne veel, roommate on ka veidi liiga vaikne, aga see parem ehk kui vice versa. Veidram on see, et viimane lahkus juba kolmapäeval, nii et neli päeva on mul täiesti alone time, kõik imelised kuusteist ruutu on minu päralt. Tutvun oma uue läpakaga – vista pole kohe kindlasti mu lemmik – päris mõnus clean slate igaljuhul. Ja no uus elu on kuidas on. Inimesed tulevad ja lähevad. Mõned tulevad äkki, üllatuslikult, just siis, kui neid kõige enam vaja on. Saavad mulle kohutaval kombel väga ruttu hästi sümpaatseks, aga millegipärast ei suuda ma seda neile teada anda ning nii nad kaovad suht sama ruttu kui tulid. Kuigi oleks võinud midagi palju enamat tulla. Võib-olla on see sümpaatsuse tunne isegi vastastikune olnud, aga kuna mina ei suuda ilmselt end kunagi väljendada sobival kombel, siis sinnapaika need asjad pahatihti jäävadki. Kirun end alati seepärast, aga kuidagi ei oska end parandada ka. Tahaks, et kord nad mõistaksid ise, kui kihvtid mu silme läbi tunduvad ja jäävad, kui seda ise tahavad.

Sest praegu on see nii halb going nowhere tunne.

18 jaan.

Ma pole kunagi varem oma eluga nii rahul olnud kui praegu.

Ei tea ainult, kas selle hinnaks panna tõesti hea elu või see, kuidas ma ise olen tahtnud muutuda.

See, kuidas ma ise olengi muutunud.

promises to break

23 dets.

Kuigi aasta lõpp ja selle vahetus pole veel päris käes, alustan ma sel aastal varakult lubadustega uueks aastaks. Ilmselt hiljem läheksid need mul muidu meelest.

Esimesena luban mitte teha järgmisel aastal jõulukingitusi ning üleüldse veeta jõulud üksi – sest no need pühad pole tegelikult ikka millekski head.

Teiseks luban endale võtta semestris alla neljakümne ainepunkti. Selles olen ma õigupoolest juba feilinud, sest kevadsemestriks regatud punkte näib olevat 42. Jään lootma, et vene keel ja/või uusim aeg ei vasta (l)ootustele.

Kolmandaks luban suvel Pariisi hääletada.

Neljandaks luban suveks töö leida.

Viindaks luban vähem raha kulutada ja seega kokkuhoidlikumalt elada.

Kuuendaks luban jõuda lähemale oma üleüldisele eesmärgile ning lugeda läbi üks raamat vähemalt viielt erinevalt Nobeli kirjanduspreemia laureaadilt.

Seitsmendaks luban Voroneži ja sealseid sõpru külastada.

Ja olgu siis nii, et siinkohal ma edasi ei lähe – jäänud on ju veel kaheksa päeva, mil lubadusi teha ning üle ei maksa pingutada. Ütlen ka kohe ära, et lubadusi stiilis “käin rohkem koolis” ja “tarbin vähem alkoholi” ei tule, sest no… räägime ikka sellest, mis on reaalne.

hilja novembris

30 nov.

Just nüüd meenus, et täna on esimene advent, seega süütasin küünla. Tõin hõõgveini ja mandariine ka, et sündmust vääriliselt tähistada.

Ja kuna on see teatud aeg aastas, siis paratamatult kipuvad mu mõtted säärasel ajal alati sama rada jooksma. Viimased poolteist aastat on lootusetult läbi sõrmede libisenud ja mu endises ja praeguses blogosfääris on selle aja kohta umbkaudu kakskümmend paarilauselist sissekannet, mis annavad häguselt edasi mu tollase hetke emotsiooni, aga ei aita kuidagi meenutada, milles tegelikult asi oli. Ja see ei kehti vaid mu blogosfääri, vaid ka mu elu kohta reaalselt. Mul ei ole viimasest pooleteisest aastast väga olulisi mälestusi, kui mõned üksikud sähvatused väja arvata. Ja seega tekib hale tunne, nagu olekski see aeg läbi sõrmede libisenud, nagu ma ise oleksin lasknud sel läbi sõrmede libiseda. Aga nüüd sellest aitab. Enam ma seda rada pidi ei lähe. Edaspidi olen parem, edaspidi teen nii, et ise hiljem rahul võiksin olla.

PS. Kass igatseb lund. Mina ka.

29 nov.

Et alustada klišeega, mis ometigi võib ju olla ka tõde.

Täna on minu ülejäänud elu esimene päev.