Arhiiv | we slept in sundays RSS feed for this section

jah elada võiks nagu tahaks

11 juuni

Kuigi viimase kahe nädala sisse on jäänud päris mitu kontrolltööd-eksamit-referaati-ettekannet, siis kummalisel kombel olen uskumatult palju jõudnud käia ka trennis, rannas, ujumas, grillimas, saunas, paadiga sõitmas, söömas, filme vaatamas, raamatuid lugemas, pivot mekkimas ja täiesti süüdimatult niisama mölutamas.

Kavatsen järgnevad kolm ja pool kuud jätkata samal lainel.

Tänan tähelepanu eest.

sellist jama on raske kommenteerida

28 juuni

Väljas on palav ning mul on kõht tühi ja üsna kiire, nii et pikka juttu ei tee.

Vahepeal olen tähistanud sõbra lõpetamist, mis pidi olema “saame kell seitse kokku ja joome veidi šampust”, ent millest sai “lähme nüüd poodi, et saaks juua viina ananassimahlaga ja seejärel suunduda Zavoodi”. Ehk siis viisaka poole kümneks kojumineku asemel jõudsin koju siis, kui kell oli seitse ja päike juba kõrgel taevas.

Järgnevalt puhkasin ennast välja, et jaanilaupäevaks, mis mingil põhjusel osadele inimestele hästi tähtis on, fresh & funky olla. Rahva tungival nõudmisel veetsin selle tähtpäeva Põhja-Eestis koos teiste heade inimestega grillides, süües, juues, suitsu ja roppu nalja tehes. Oli üle aastate, kui mitte üleüldse, meeleolukaim 23. juuni tähistamine.

Pärast jaanipäeva ei läinud tagasi Tartusse, vaid aelesin mõned päevad kodus; käisin poes, sõin, passisin, vaatasin telekat ja lage. Laupäeval suundusin aga siiski tagasi Lõuna-Eestisse, sest bussipilet maksab siis 60 krooni ja pealegi olin peiksile lubanud temaga kohtuda. Üle üsna pika aja nägin ka korterikaaslast, nii et nädalavahetuse sisustatuse üle ei kurda.

Aga nagu ka eelmises postituses öeldud: nüüd on esmaspäev ning mõne aja pärast lippan sõbra bakalaureuse kättesaamise tähistamisele. Ning homme samal ajal: enda omale.

Rõõmust just ei kilju, ent suurt viga sel elukesel pole ka.

polly wants a cracker

5 märts

Olen kaks päeva söönud ainult õunu ja rasvata jogurtit. Eluski pole varem aru saanud, kui väga ma toitu armastan. Aga ma ei saa kuidagi aru, kumba ma rohkem armastan, toitu või iseennast.

Teiseks olen kaks nädalat hoidnud väga madalat profiili peamiselt marsruudil kodu-kool-kodu. Arvan, et peaegi muutub see mustriks ning keegi ei hakkagi mind enam kuskile kutsuma, sest usuvad, et ma nagunii ei tule. Varsti teen comebacki sotsiaalsfääri, ausõna.

Samas, ei teagi, ehk on see õige otsus olnud. Pärast seda, kui L lahkus, pole miski päris sama. Pole kunagi varem ühtegi sõpra vist nii-nii väga igatsenud kui L-i. Ma muus osas väga ei kurdaks hetkel elu üle, aga see on küll kahtlemata suurim vajakajäämine, tunnen jubedalt puudust ja ootan aprilli. Tõesõna võib ka paljude teistega olla äge pidu, aga tahan väga seda tõeliselt kihvti. Veini ja juustu ja absurdseid fotoshuute, pargipinke ja henryt ja krooksu ja zavoodi, tartut ja utlibi ja ajuvabu kritseldusi paberilehtedel. Mulle ei meeldi virisemine, aga kellegi teisega mul päris seda matchi pole ja tunnen sellest väga puudust. Mõttes pakin kotti.

Kuna mu sotssfääris on üsna im westen nichts neues, siis lisan kultuuriosa.

Teel Tartust Tallinnasse vaatasin eelmisel nädalal ära August Rushi. Lugu oli 11-aastasest poisist, kes kasvas lastekodus, oli muusikaline geenius ning oli kindel, et ühel päeval vanemad tulevad talle järele. Väga palju mulle see film ei meeldinud, romantikule ilus, aga minu jaoks kaugelt liiga magus. Samas nagunii vaatasin rohkem ilusa mehe kui filmi enda tõttu.

Tagasiteel vaatasin lõpuks ära Donnie Darko, mida juba pikalt olin plaaninud, aga polnud veel jõudnud. Mitmed on seda päris palju kiitnud, aga ma ei ole kindel, kas see mulle ka meeldis. Donnie Darko ise oli pm Holden Caulfield ning see vist ka pärssis võimet suhtuda filmi millegi enamaga kui emokuti hea/halb looga. Lisaks A Catcher in the Rye meenutas lugu teatud kohtades ka The Butterfly Effecti, nii et ei teagi, kui palju sinna enda osa jäi. Sealjuures muidugi jälle – kuivõrd võimalik 21. sajandil üldse enam millegi päris originaalse kirjutamine on.

Pärast seda oli filmiks Woody Allen’i Annie Hall, mida vaatasin rohkem seepärast, et Alleni varasema loominguga pole üldse tuttav. Kohati mulle see lugu meeldis, oli helgeid hetki, aga üldpildis jäi minu tarvis midagi puudu, ei teagi täpselt, mis. Igaljuhul uuem looming meeldib sellelt mehel rohkem.

Viimasena vaatasin The Island’it, kus mängis minu kunagine suur lemmik ning ta on vist praegu edasigi päris suur lemmik. Matrix meets 1984, nii et suht ripoff ja pettumus. Näitlejad olid päris vinged muidu, eriti Buscemi oma kiiksuga tegelasega, aga see pole midagi uut, sest nagunii ta pidevalt ühesuguseid karaktereid mängib.

Järgmisena plaanis: peaaegu klassikaks saanud Lock, Stock and Two Smoking Barrels.

bittersweet

26 veebr.

Müstika ikka, kuidas mõni mees suudab olla selline võlur, et üsna kesisest mõttest lummav linateos välja keerutada. Ehk siis olles näinud nii The Dreamers’it kui ka Stealing Beauty‘t, siis hommaaž selle mehele küll. Tõele au andes polnud kummalgi filmil erilist sügavat mõtlemapanevat sisu, aga….kõik oli nii ilus, lummav, kaasahaarav ning pani igal hetkel soovima sarnast elu elada (mis siis, et kummalgi puhul see just mõistlikuim ilmselt polnud). Aga need maastikud ja lihtne eluline süžee ja realistlikud inimesed oma headega ja vigadega lihtsalt sunnivad mõtlema, et vinge oskus on ikka õhust kulla tegemine.

strawberry fields

24 veebr.

Kindlasti on sadu arukamaid viise veeta viit vaba päeva (kas või koju minna, for an example), aga ma valisin just selle laisa, aga sealjuures mitte kõige enam ajunüristava. Ehk siis vaatasin läbi mõned filmid, mida olin ammu tahtnud või siis lihtsalt need, mis silma jäid. Kokkuvõttes oleks tahtnud vaadata enam ning päris palju linateoseid ootavad seega oma järge, ent asi seegi.

Neljapäeva pärastlõunal algava nädalavahetuse puhul (mis kestis järgmise kolmapäevani) alustasin Coppola Marie Antoinette’iga, juurde jõin eelmisest laupäevast alles jäänud siidrit ning sõin comarketi kõige rotimat hallitusjuustu. Siider ja juust olid ise vist rohkem väärt kui film, aga ootused olid ka madalad. Ilusad kostüümid ja ilus elu, aga muidu… noh, muud seal eriti polnudki. Natuke revolutsiooni-melanhooliat võib-olla vaid, aga seegi jäi muu tralli kõrval ebaoluliseks ja ega film ju sellest polnud ka, eks.

Neljapäeva jätkasin Atonement’iga, aga mulle Keira Knightley kohe üldse ei istu ning seega see film ei jõudnud kaugemale kahekümnest esimesest minutist. Üritasin reedel sealjuures veel uuesti, aga tulutult.

Selle asemel vaatasin järgmisena ära Woody Allen’i Vicky Cristina Barcelona, kus mängis – üllatus-üllatus – Scarlett Johansson. Midagi mulle seal filmis meeldis, aga aus olla, siis ootasin palju enamat. Ent kui ma juba Allen’i juures olin, siis järgmiseks filmiks oli Cassandra’s Dream, kus vahelduseks mängisid hoopis Ewan McGregor ja Colin Farrell ning see film meeldis mulle palju rohkem. Üldse olen nüüd ära näinud kõik viimased Woody Allen’i tööd (VCB, Cassandra, Match Point, Scoop) ning just see, kus Scarlett’it polnud, on mulle neist kõige sümpaatsem. Aga samas – kõige vähem Allen’lik on neist ehk Vicky Cristina Barcelona, sest – vau – keegi ei suregi ära.

Järgnevatel päevadel (järjestus meelest läinud) vaatasin ära American History X, The Virgin Suicides (mida olin küll sügavas nooruses varemgi näinud), Velvet Goldmine, Miss Potter, Dead Poets Society. Coppola oma kommenteerida ei viitsigi, oli samasugune, kui mäletasin ajast, mil olin 12-13. Mingis mõttes meeldis, aga samas jäi kaugeks nii tol ajal, kui ammugi nüüd. American History X lemmik polnud. Üldiselt oli kogu lugu üldse ajuvaba, ameeriklased oma heil hitleriga väga ei mõista ilmselt “white poweri” tegelikku tähendust. Kahju oli ainult sellest, et ma ei saanudki aru, kas rassipuhastuse temaatikale ei saa pihta ainult selle filmi tegelased või terve teispool Atlandi ookeanit asuv maailm. Ühesõnaga mulle see film eriti ei istunud.

Velvet Goldmine on esimene kolmest kuldsest glämmrocki filmist, mis mul plaanis (teised Rocky Horror Picture Show ning Breakfast On Pluto). Ja no… see film ise mulle tegelikult vist eriti ei meeldinud, aga samas minu objektiivsust varjutavad tugevalt Jonathan Rhys Meyers ning Ewan McGregor. Christian Bale polnud suurem asi, aga Rhys Meyers küll. Ta pärast vaataks VG-d uuestigi, aga muidu jah. Ootasin enamat.

Täna interneti puudumisel vaatasin ära Miss Potteri, kus mängisid Renee Zellweger ja Ewan McGregor (ohoo, kolmas film viie päevaga vaadatutest, kus ta figureerib). Film põhines XIX sajandi teisel ja XX sajandi esimesel poolel tegutsenud inglise lastekirjaniku Beatrix Potteri (traagilisel) elul ja oli seega ilmselt somewhat biograafiline. Tippteos polnud, aga vaadatav. Siiski Zellwegeri-McGregori eelmine koostöö meeldis vist lausa rohkem.

Ning last but not least – Dead Poets Society. Kõigist neist meeldis kõige enam ning üleüldse pika aja üks film, mille võiks välja tuua. Ilmselt küll kõik teised inimesed peale minu on seda vähemalt korra näinud, sest mis salata, 1989. aastal tehtud teoseid on a’la tv3 ikka täie rauaga üleekspluateerinud, aga sellest hoolimata on tegu väärt filmiga. Ja…ma vist ei hakkagi selle kohta enamat ütlema.

Kõigi filmide vahele olen ka elu elanud, aga sinna sügavustesse ei hakka enam laskuma ei praegu ega ka homme-ülehomme-üleülehomme. Pigem jätkan filmimeenutustega ning oma eluga moto all “going out doesn’t mean you have to drink”.