bittersweet

Müstika ikka, kuidas mõni mees suudab olla selline võlur, et üsna kesisest mõttest lummav linateos välja keerutada. Ehk siis olles näinud nii The Dreamers’it kui ka Stealing Beauty‘t, siis hommaaž selle mehele küll. Tõele au andes polnud kummalgi filmil erilist sügavat mõtlemapanevat sisu, aga….kõik oli nii ilus, lummav, kaasahaarav ning pani igal hetkel soovima sarnast elu elada (mis siis, et kummalgi puhul see just mõistlikuim ilmselt polnud). Aga need maastikud ja lihtne eluline süžee ja realistlikud inimesed oma headega ja vigadega lihtsalt sunnivad mõtlema, et vinge oskus on ikka õhust kulla tegemine.

strawberry fields

Kindlasti on sadu arukamaid viise veeta viit vaba päeva (kas või koju minna, for an example), aga ma valisin just selle laisa, aga sealjuures mitte kõige enam ajunüristava. Ehk siis vaatasin läbi mõned filmid, mida olin ammu tahtnud või siis lihtsalt need, mis silma jäid. Kokkuvõttes oleks tahtnud vaadata enam ning päris palju linateoseid ootavad seega oma järge, ent asi seegi.

Neljapäeva pärastlõunal algava nädalavahetuse puhul (mis kestis järgmise kolmapäevani) alustasin Coppola Marie Antoinette’iga, juurde jõin eelmisest laupäevast alles jäänud siidrit ning sõin comarketi kõige rotimat hallitusjuustu. Siider ja juust olid ise vist rohkem väärt kui film, aga ootused olid ka madalad. Ilusad kostüümid ja ilus elu, aga muidu… noh, muud seal eriti polnudki. Natuke revolutsiooni-melanhooliat võib-olla vaid, aga seegi jäi muu tralli kõrval ebaoluliseks ja ega film ju sellest polnud ka, eks.

Neljapäeva jätkasin Atonement’iga, aga mulle Keira Knightley kohe üldse ei istu ning seega see film ei jõudnud kaugemale kahekümnest esimesest minutist. Üritasin reedel sealjuures veel uuesti, aga tulutult.

Selle asemel vaatasin järgmisena ära Woody Allen’i Vicky Cristina Barcelona, kus mängis – üllatus-üllatus – Scarlett Johansson. Midagi mulle seal filmis meeldis, aga aus olla, siis ootasin palju enamat. Ent kui ma juba Allen’i juures olin, siis järgmiseks filmiks oli Cassandra’s Dream, kus vahelduseks mängisid hoopis Ewan McGregor ja Colin Farrell ning see film meeldis mulle palju rohkem. Üldse olen nüüd ära näinud kõik viimased Woody Allen’i tööd (VCB, Cassandra, Match Point, Scoop) ning just see, kus Scarlett’it polnud, on mulle neist kõige sümpaatsem. Aga samas – kõige vähem Allen’lik on neist ehk Vicky Cristina Barcelona, sest – vau – keegi ei suregi ära.

Järgnevatel päevadel (järjestus meelest läinud) vaatasin ära American History X, The Virgin Suicides (mida olin küll sügavas nooruses varemgi näinud), Velvet Goldmine, Miss Potter, Dead Poets Society. Coppola oma kommenteerida ei viitsigi, oli samasugune, kui mäletasin ajast, mil olin 12-13. Mingis mõttes meeldis, aga samas jäi kaugeks nii tol ajal, kui ammugi nüüd. American History X lemmik polnud. Üldiselt oli kogu lugu üldse ajuvaba, ameeriklased oma heil hitleriga väga ei mõista ilmselt “white poweri” tegelikku tähendust. Kahju oli ainult sellest, et ma ei saanudki aru, kas rassipuhastuse temaatikale ei saa pihta ainult selle filmi tegelased või terve teispool Atlandi ookeanit asuv maailm. Ühesõnaga mulle see film eriti ei istunud.

Velvet Goldmine on esimene kolmest kuldsest glämmrocki filmist, mis mul plaanis (teised Rocky Horror Picture Show ning Breakfast On Pluto). Ja no… see film ise mulle tegelikult vist eriti ei meeldinud, aga samas minu objektiivsust varjutavad tugevalt Jonathan Rhys Meyers ning Ewan McGregor. Christian Bale polnud suurem asi, aga Rhys Meyers küll. Ta pärast vaataks VG-d uuestigi, aga muidu jah. Ootasin enamat.

Täna interneti puudumisel vaatasin ära Miss Potteri, kus mängisid Renee Zellweger ja Ewan McGregor (ohoo, kolmas film viie päevaga vaadatutest, kus ta figureerib). Film põhines XIX sajandi teisel ja XX sajandi esimesel poolel tegutsenud inglise lastekirjaniku Beatrix Potteri (traagilisel) elul ja oli seega ilmselt somewhat biograafiline. Tippteos polnud, aga vaadatav. Siiski Zellwegeri-McGregori eelmine koostöö meeldis vist lausa rohkem.

Ning last but not least – Dead Poets Society. Kõigist neist meeldis kõige enam ning üleüldse pika aja üks film, mille võiks välja tuua. Ilmselt küll kõik teised inimesed peale minu on seda vähemalt korra näinud, sest mis salata, 1989. aastal tehtud teoseid on a’la tv3 ikka täie rauaga üleekspluateerinud, aga sellest hoolimata on tegu väärt filmiga. Ja…ma vist ei hakkagi selle kohta enamat ütlema.

Kõigi filmide vahele olen ka elu elanud, aga sinna sügavustesse ei hakka enam laskuma ei praegu ega ka homme-ülehomme-üleülehomme. Pigem jätkan filmimeenutustega ning oma eluga moto all “going out doesn’t mean you have to drink”.

i’ll see you in my dreams

Liina ja Õnne läksid ära ning see päev oli oma olemusele kohaselt sombune, hall ja uduvihma täis. Nad on nüüd ära olnud viis päeva ning see tundub nagu igavik. Kõik on nii imelik ja igatsen neid x100. Tunne on naljakas, aga aina kindlamaks saab see, et tulgu mis tuleb, Voronež aprill 2009 on küll viisaastakuplaanis.

Ent muuga edasi minnes – uus semester, uus kodu, uus elu. Eesti ajalooga tegin igaljuhul väga õige valiku, uue elukohaga olen ka üsna rahul. Pole küll päris kodune tunne veel, roommate on ka veidi liiga vaikne, aga see parem ehk kui vice versa. Veidram on see, et viimane lahkus juba kolmapäeval, nii et neli päeva on mul täiesti alone time, kõik imelised kuusteist ruutu on minu päralt. Tutvun oma uue läpakaga – vista pole kohe kindlasti mu lemmik – päris mõnus clean slate igaljuhul. Ja no uus elu on kuidas on. Inimesed tulevad ja lähevad. Mõned tulevad äkki, üllatuslikult, just siis, kui neid kõige enam vaja on. Saavad mulle kohutaval kombel väga ruttu hästi sümpaatseks, aga millegipärast ei suuda ma seda neile teada anda ning nii nad kaovad suht sama ruttu kui tulid. Kuigi oleks võinud midagi palju enamat tulla. Võib-olla on see sümpaatsuse tunne isegi vastastikune olnud, aga kuna mina ei suuda ilmselt end kunagi väljendada sobival kombel, siis sinnapaika need asjad pahatihti jäävadki. Kirun end alati seepärast, aga kuidagi ei oska end parandada ka. Tahaks, et kord nad mõistaksid ise, kui kihvtid mu silme läbi tunduvad ja jäävad, kui seda ise tahavad.

Sest praegu on see nii halb going nowhere tunne.

juuksed õllest tilguvad

Kuna töö sai läbi, siis üle kuu aja leidsin lõpuks tee Tallinnasse. Päris suur samm, kui arvestada, et terve jaanuari jooksul ei lahkunud ma mitte kordagi Tartu kesklinnast (raadiusega 2 km). Kuna pidin Liinaga kokku saama, siis Viimsisse ei suundunud ning selle asemel läksin lemmikpaik Viru keskusesse, et oma Lomo Supersampler (süda) üles korjata. Sellega oli paras jama, sest kutt poes ei tahtnud hästi mõista, et mismõttes ma olen selle online tellinud, mismõttes ma olen selle eest juba maksnud, mismõttes ma lihtsalt tahan selle sealt kätte saada. Lõpuks pärast pikka meilboksis surfimist kaevas ta kuskilt välja meili, mis kinnitas, et ühe Supersampleri peab kõrvale panema ning nii jäi õnneks ära pangamaksetesse süvenemine ja muu. Igaljuhul jah, siis muidugi Liina, nummi piff, helistas ja ütles, et ta jõuab kahekümne minuti pärast. Noh, sellest kahekümnest minutist sai kuuskümmend minutit ning ma jõudsin läbi vaadata kõik uued ja vanad poed eelnevalt nimetatud keskuses ning lisaks ka väljas tuule ja tormi käes passida, sest pood sulges uksed (kõrvalepõige – Lissabonis on kaubanduskeskused keskööni lahti).

Viimaks ta siiski saabus ja ülejäänud õhtu-öö tõdemus on, et üle ühe korra paari kuu jooksul ei saa Tallinnas väljas käia, sest see on lihtsalt nii-ii-ii kallis. Marsruut oli enam-vähem Kehrwieder – St Patrick – Levist väljas – Double Coffee. Suurema osa ajast tundsin end veidi out of picture, sest kõik teised olid Liina sõbrad, kellest ma mingil määral tundsin vaid Mari-Liisi. Ja muidu tegi olukord mind kurvaks, sest kuigi viimati Levikas viibisin alles eeee suvel, siis pidin tunnistama, et see koht on minu jaoks oma võlu kaotanud ning meelsamini oleks Krooksus hotshotte teinud. Või võib-olla, loodetavasti, oli lihtsalt halb reede õhtu. Jube väsimus oli peal ja kõik oli nii kallis, ent koju ka ei tahtnud minna, sest takso tõesti pole lemmikviis, kuidas Koidula laiaks lüüa. Seeeeega arktilise kliima tõttu veetsime Liina ja Ristoga viimased tunnid Double Coffees, kus olid soe, kohv, söök ning peale meie kaks eestlast ja kõik teised venelased. Koju läksin kuuese bussiga (mis oli juba teine tol hommikul, vau) ning kuigi ma muidu olen vist Tallinnast välja kasvanud, siis pool seitse bussipeatusest koju jalutades lumesadu ja Statoil ja lillepood ja ridaelamud tõid küll nostalgia südamesse ning Oasise Don’t Look Back In Anger tundus sobivaima lõpetusena õhtule.

Lehed olid muidugimõista juba postkastis ja ema ärkas üles, et Tartusse sõita.

perforaator

Üks asi, mida ma olen iga päev kaheksast viieni tööl käimisest õppinud on, et ma ei taha mitte kunagi elus enam viis päeva nädalas kaheksast viieni tööl käia. See on kole mõte ning minu senine vaimne potentsiaal ilmselt ei luba mulle muud tulevikku kui keskpärane working class hero, but a girl can dream. Ooper sedapuhku arheoloogilise järelvalve teostamine Tartu kesklinnas, seltsiks Marianne ning erinevatelt ehitusega seotud töökohtadelt koondatud 20ndate esimeses pooles kutid. Koht: endine Genialistide Klubi, aeg: e-r 8-16.30, temperatuur: sama mis väljas. Eesmärk: 3.30 kelder. Teisisõnu: epic fail. Tundub trööstitu, ent teisalt on see töö just viimasel nädalal veel ainus, mis mind mõistuse juures hoiab, sest kõik muu on olnud lihtsalt sõnuseletamatult… noh, mida siin ikka vulgaarsustega koonerdada – pask. Ei hakka teksti virinaga koormama, nii et jäägugi see infokild killu tasandile. Igaljuhul pole aga sõna otseses mõttes aastaid nii palju nalja saanud kui kahe viimase nädalaga, nii et hommaaž kaasvõitlejatele.

Aga see selleks. Millegipärast heietasin sellest kolmenädalasest (soon to be) arheoloogi kogemusest palju pikemalt, kui plaanisin. Tegelikult oli see mõeldud vaid sissejuhatuseks ühelauselisele tõdemusele. Tahtsin öelda hoopiski seda, et minu aeg Lutsu tänaval saab kahe päeva pärast läbi. Ning kuigi oleme Mariannega end ogaraks vingunud nii õela suhtumise, valli, külma, seljavalu ja kõige muu pärast, siis tegelikkuses teeksin ilmselt pikema mõtlemiseta uuesti, sest kõik oli tõega nii fun.

Oh and now it is. So long, Scofield ja sõbrad.

Olin justkui kindel, et eelmine kord oli uus algus, ent tundub, et eksisin. Tookord ehk mõtlesin, et olen valmis, aga päriselt veel ei olnud.

Third time’s a charm.