2017

30 dets.

Ei tea, kui tihti juhtub, et viimase sissekande teed 2011. aastal, seejärel lõpetad blogimise, aga peaaegu seitse aastat hiljem avastad tollase päeviku taas ning mõtled, et why not üks year wrap-up teha.

1. Was 2017 a good year for you?
Elu halvim.

2. What was your favourite moment of the year?
Parima sõbrannaga Itaalias Aperol spritze ja proseccot juues.

3. What was your least favourite moment of the year?
26. juuni kuni 8. september.

4. What are your plans for 2018?
Saada paremaks inimeseks.

5. What countries did you visit?
Malta, Itaalia, Sloveenia, Soome, Tšehhi.

6. What date in 2017 will remain etched in your memory?
Õnneks mitte ükski.

7. What was your biggest achievement of the year?
Ma olen endiselt elus.

8. What was your biggest failure?
Ülemõtlemine.

9. Did you suffer any illness or injury?
Täiesti epic depressioon.
Väga palju purjus peaga saadud sinikaid.
Ükskord sõitis auto ka mulle otsa.

10. What was the best thing you bought?
Lennupiletid.

11. Who’s behaviour made you appalled and depressed?
Endise peika. Iseenda.

12. Where did most of your money go?
I’m either wearing it or I ate it.

13. What did you get really really really excited about?
Mitte millegi.

14. What songs will always remind you of 2017?
Tame Impala The Less I Know The Better

15. Compared to this time last year are you:
a) Fatter or thinner? Paksem
b) Happier or sadder? Õnnetum
c) Richer or poorer? Vaesem

16. What do you wish you’d done more of?
Sõpradega suhelnud.

17. What do you wish you’d done less of?
Iseendasse kapseldunud.

18. How will you be spending Christmas?
Olin emaga kahekesi tema kodus.

21. Did you fall in love in 2017?
Jah.

22. How many one night stands?
0

23. What was your favourite TV show?
Westworld
Game of Thrones

24. Do you hate anyone now that you didn’t hate this time last year?
Ei.

25. What was/were the best books you read?
Ma ei lugenud terve aasta jooksul vist ühtegi uut raamatut läbi.

26. What was your greatest musical discovery?
Et mulle endiselt meeldib post rock.

27. What did you want and get?
Eksiga uuesti koos olla.

28. What did you want and not get?
Õnnelik olla.

29. What was your favourite film this year?
20th Century Women

30. What did you do on your birthday and how old were you?
Sain 29. Käisin perega söömas.

31. What one thing would have made your year more satisfying?
Kui ma poleks kolm kuud järjest iga päev nutnud.

32. How would you describe your personal fashion concept in 2017?
Minimalist bohemian.

33. What kept you sane?
Ema. Parim sõbranna. Alkohol.

34. Which celebrity did you fancy the most?
Ei saa küsimusest aru.

35. Which political issue stirred you the most?
Donald Trump. EKRE. Konstante võimuvõitlus Eesti poliitilisel maastikul. Kõik, mis eelnevaga seotud.

36. Who did you miss?
Eksi.

37. Did you treat somebody badly in 2017?
Loodan, et ei.

38. Did somebody treat you badly in 2017?
Jah.

39. Tell us a valuable life lesson you learned this year?
Vt õppetundi aastast 2008. Lase minna inimestel, kel pole sind vaja.

40. Quote a song lyric that sums up your year…
“And when we meet,
which I’m sure we will,
all that was there
will be there still.
I’ll let it past
and hold my tongue.
And you will think
that I’ve moved on.” 

jah elada võiks nagu tahaks

11 juuni

Kuigi viimase kahe nädala sisse on jäänud päris mitu kontrolltööd-eksamit-referaati-ettekannet, siis kummalisel kombel olen uskumatult palju jõudnud käia ka trennis, rannas, ujumas, grillimas, saunas, paadiga sõitmas, söömas, filme vaatamas, raamatuid lugemas, pivot mekkimas ja täiesti süüdimatult niisama mölutamas.

Kavatsen järgnevad kolm ja pool kuud jätkata samal lainel.

Tänan tähelepanu eest.

kui põleb linn ja tuhka langeb

21 mai

Pärast nelja aastat ülikoolis käimist hakkan ma lõpuks ometi asjale pihta saama. Esimest korda selle aja jooksul on mu sess möödumas nii, et pole olnud ühtegi: a) viimase minuti paanikas kirjutamist-õppimist, b) magamata ööd, c) vahetult enne eksamit küüntenärimist. Tänu sellele pole ma ka kunagi varem oma tulemustega nii rahul olnud kui praegu. Ning erinevalt mõnest varasemast korrast, kus suur osa – et mitte öelda enamus – mu  hindest on tulnud tänu fortuuna soosingule, siis nüüd tunnen siiralt, et olen iga hea tulemuse 100% välja teeninud.

Edu saladus? Hakka eksamiks õppima ja esseed kirjutama varem, kui eelmisel päeval. Võib tunduda uskumatu, aga see töötab!

Ning jah, mul läks neli aastat aega, et see imeline teooria praktikaks muuta.

5 mai

look right through me, look right through me

28 apr.

Olen sattunud eriti rumalasse olukorda, kus veel mõned nädalad tagasi mõtlesin, et things are starting to look up ja nüüd tunnen, et ei ole ikka mitte kuskile jõudnud. Pigem veel enam – et olen kehvemas olukorras kui kuu – poolteist tagasi mõeldes, et kui see lõppematu ja igavesti rõhuv talv läbi saab, siis läheb kõik palju paremaks. Pigem tunnen nüüd, et on vastupidi. Et kui nüüd see igavesti kestev talv tõepoolest läbi on saanud ja inimesed rõõmsalt flip-flopse jala otsa lükkavad, siis mina tunnen ennast iga päevaga aina enam närbuvat nagu viimane lumekuhi aianurgas, kes teab, et tema aeg on ümber saanud.

Tõtt-öelda pole mul mitte kedagi süüdistada. Nagu ikka, teeb minu enda käitumine vihaseks. Ja kurvaks. Ja haledaks. Ehk olen enda vastu liiga karm, aga tunnen ennast murduvat; et olen teinud koleda kuriteo ja jäänud selle eest karistamata. Et süümepiinad sellest ei lase mul oma asjadele keskenduda, et ma ei saa oma eluga edasi minna. Et ma nõnda sooviks to come clean ja kõik üles tunnistada, aga pole seda kellelegi teha. Ja see närib mul hinge seest.

22 apr.


when the music’s over

14 apr.

Kaks korda oma ülikooliaastate jooksul olen saanud hakkama sellise lollusega nagu oma rahakoti ära kaotamine. Esimesel korral juhtus see esimese kursuse jõulupeo afterpartyl kõigi joodikute kodus Zavoodis, kus ma suutsin rahakoti laua alla poetada ja sinna ka jätta. Avastasin selle muidugimõista järgmisel päeval, kui väga oli vaja lõunase söögikorra eest maksta, ent mida polnud, oli rahakott. Tol korral sain kõne sõbralt, kes teatas, et tema sõber leidis minu rahakoti ning sain selle veel samal õhtul kätte. Ainsad kaotused olid ka hingelised.

Teisel korral juhtus see eile. Oli kena päev, mina olin kolm ja pool aastat vanem ning kaine, aga ilmselgelt veel lollim. Taas avastasin selle järgmisel päeval, kui õudselt oli vaja millegi eest maksta – seekord küll piima, mitte pohmatoidu. Järgnes tavapärane hullumine, mille jooksul ma 3-5 korda tõstsin kõik asjad kotist välja ja kotti tagasi, tühjendasin sahtleid ja riiuleid, vaatlesin tolmuseid diivanialuseid. Sellele järgnes ratsionaalne periood, mil üritasin rahulikult läbi mõelda, kuhu ma võisin selle kaotada ja kus mul seda õigupoolest viimati vaja läks. Hakkasin juba mõtlema kõigile õudsetele ja tüütutele asjadele nagu pangakaartide sulgemised, uute deebetite, id-de, raamatukogu- ja üliõpilaskaartide taotlemised. Ent siis päästis mind imeline e-mail fitness-klubist, mille kaudu sain teada, et hajameelne ja trennist väsinud mina olin rahakoti lockerisse unustanud ning saan selle administraatori käest kätte.

Saab vaid nentida, et jumal hoiab lolle ja joodikuid.

Only one question remains: kumb ma olen.

the world i love, the trains i hop

10 apr.

Ühel kenal päeval küsis mu hea sõbranna, miks ma enam ei blogi. Vastasin talle pikemalt mõtlemata, et mul ei ole oma elu kohta midagi öelda. Ning ei saa eitada, et kahtlemata on antud väide tõene. Ent samas jällegi – millal mul varem on olnud midagi öelda? Ikka ja alati on need olnud suvalised kontekstivälised killud mu elust ja juhtumistest, mis mulle mingil hetkel on jagamis- või vähemalt meenutamisväärsetena tundunud. Kui ma oleksin need tol korral ütlemata jätnud, ei oleks ilmselt mitte keegi sellest kaotanud. Kui ma need olin välja öelnud – ilmselt ei andnud ka see kellelegi midagi märkimisväärset juurde. Ometigi tegin ma seda. Miks? Ilmselt sundis see sõbranna esitatud küsimus meenutama asjaolu, et tol ajal, kui regulaarselt midagi kirja panin, suutsin oma mõtteid kirjalikult kordades paremini väljendada kui praegu. Suutsin midagi enda jaoks selgelt sõnadesse panna, probleeme ja mõtteid formuleerida ning mitte ainult blogis vaid ka õppetöös olukorda sellega parandada. Lisaks ei saa salata, et nii mõnelgi korral päästis just kirjalikus vormis iseendale virisemine nii mõnestki meeleheitlikust olukorrast ja suheterikkumisest, mis muidu hetkelise keevalisuse korral saatuslikuks võinuks osutuda. And last but not least – alati oli mul võimalus lugeda, mida ja kui tobedat ma mõtlesin, say, viis aastat tagasi.

Ja seega siin see siis ongi. Põhjendus, miks uuesti alustada. And yet once again.

but he talks like a gentleman

10 apr.

Nagu juba heaks tavaks saanud, tähistasime tähelepanu vääriva sõbra vananemist koogi ja 1-2-3-… pudeli šampusega, taustaks vaheldumisi “Happy birthday” ning “When You Were Young”. Sõime kooki, jõime šampsi, tegime halba nalja, head nalja ja arutlesime kutsehariduse madala prestiiži ning 3-aastase bakalaureuse mõttetuse üle. Sekka ka õelad kommentaarid koledate, rumalate ja muul määral ebasümpaatsete inimeste kohta.+ muidugi kuldsed seigad nagu verest sõltuvuses olnud slash vaimuhaiged majakaaslased ning meeldetuletused “inimesi ei saa omada”.

Ehk siis veendusin taaskord, et mul on maailma ägedaimad sõbrad.

Mitte et ma seda juba varem teadnund poleks.

20 jaan.

Sessi ajal kõige enam ma vihkan seda tunnet, mis sul on eksamieelsel päeval ärgates. See teadmine, et järgmine kord magama saad sa minna mitte selle, vaid alles järgmise päeva õhtul.